See kõik nõudis talt suurt vaimset pingutust. Juba ,,Oleviku" ajastul ilmnes ta vaimuelus korratusi. Nüüd ülepingutava töötamise tagajärjel murdus lõplikult tema hingeline tasakaal. Ta hakkas põdema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuäratavaid hääli ja nägi igal pool jälgijaid. Ta ise kirjutab selle kohta: ,,Tartus Hetzeli uulitsas pr. Escholtz'i majas elades oli öösi katusel paugutusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kive visati õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõnikord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat." (Juhan Liivi elu, 2013) 1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast rahunenuna, kuid parandamatu haigena
SANDER. Aa! - Ja see kangelane oli? LAURA. Üks suurispea-kull. SANDER. Mis sa ütlesid? LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta! SANDER. Huu, kui kahju! LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad! SANDER. Noo, ja siis? LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi vaadanud! SANDER. Kui ebaviisakas! LAURA. Ebaviisakas olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. - Linnas käies olen küll hoolega ringi vaadanud - SANDER. Sa otsid teda taga? LAURA. Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada. SANDER. Tema öökulli-silmade pärast? LAURA (tõsiselt). Seda ka. SANDER. Hm - ta oli muidugi noor? LAURA. Vana mitte. SANDER. Ja see on siis nüüd kõik? LAURA
annaabi.ee 
