Olgu muinasjutuks kellegi õnnelik/õnnetu armastus, merineitsid või hoopis mõni muu eluline draama. Peab tõdema, et just selline muinasjutt võib teinekord anda inimesele uue vaatenurga ja arusaama elust. Inimesed on juttudega andnud edasi oma unistusi ning jaganud elutarkusi. Teiste kirjutatud mõtted on sageli aidanud leida elus tugipunkti ning vahel tuleb mõelda reaalsusest kaugemale, sukelduda väljamõeldiste juurde. Selline tegevus arendab inimeste loomingulisust ja aitab kaasa uuenevale mõtteviisile, mis tuleb igale ühele meist kasuks.
20.saj. alguses tuli raud tagasi Eestisse ja tegutses alates 1904.a. Tartus. 1891.a. suleti tartu ülikooli joonistuskool ja linnast lahkusid mitmed kunste soosiva von Liphartide suguvõsa seltskonda kuulunud inimesed. Tallinn oli suhteliselt vaene ja selle ülemkiht konservatiivse maitsega. Provintsiaalmuuseumi näitusetegevus takerdus. Peamiseks koostöö takistajaks oli siiski erinev kunstiorientatsioon. Edasipürgivas eesti seltskonnas oli eeldusi olla avatud uuenevale kunstile, baltlasi aga pidurdas nende seisundist tulenev alahoidlik meelelaad. Tallinnas oli innukas rahvusliku kunstielu eestvedaja Ants Laikmaa. 1903.a. hakkas ta andma kunstiharidust oma ateljeekoolis, korraldas näitusi ja tõstatas eesti kunstnike organisatsiooni idee. Tartus asutas ateljeekooli Kristjan Raud 1904.a., aga eriti oluline oli tema tegevus kunstiteooria ja kriitika tutvustajana eesti ajakirjanduses, eesti rahvakunsti
annaabi.ee 
