seoses. Muistse inimese tundeelu ja maailmapilt tema luules ei esine etnograafilise kirjeldusena, vaid teadvuse süvakihtidest tõusva aimusena, mis lubab tsiviliseeritud inimesel samastuda ammusega ja tunda õige aimus orgaaniliseks osaks iseendast. Täpne sonetivorm, mis küll sallis irdriime, asendus kiiresti vabalt kujundatud stroofikaga ja varieeruva rütmiga, liikudes aktsentueeriva süsteemi ja vabavärsi suunas. Ta pages Rootsi, kus avaldatud 14 uudiskogus on arendanud oma luule motiivistiku rikkalikes variatsioonides välja. Sünnimaa pildid, eriti Võrumaa vaated ja Tartu muljed esinevad kord mäletuslikus pühapäevapaistes, kord nostalgilises kaotatud maa tunded või üksikasjalikult väljajoonistatud deskriptiivsuses või sümboolsete fantaasiarikaste kujutlusmaastikena, mis mõnel puhul võivad meenutada „Reheahju“ unenäopildistikku, teisalt segunevad Skåne loodusega. Sisemine ühtlustunne on nii katkematu, et viimases kogus jõuab
see, et hakkab tulema vanainimese nostalgiat. Hakkab kogudesse tulema rohkem ka juhuluulet (mitte tingimata juhuslikku luulet, vaid mingiteks sündmusteks/tähtpäevadeks/väliste märgiliste asjadega seotud luule sünnipäevaluule, eleegilised pühendused kaasaliikujatele ja kirjanikele nende surmaga seoses). Samas näeme ka seda, et juhuluulet on a ühte-teise puhul ka varasemas luules. Kristliku põhjaga religioosne luule on olulisem ja kaheks viimases uudiskogus hakkab välja tulema ka sünteesiv alge ja just see religioossus. Ta seos erinevaid teemapilt ja on suur osakaal isamaaluule, aga see võib hakata kokku sulama nt armastusluulega, religioossete otsingutega ja see avaldub ka mingil kujundilisel pinnal nt isamaakujundi erotiseerimine. Kõige silmatorkavam ja selgem on see, et kuni 80ndateni Lepiku luule on võitleva pagulase luule. Lepiku puhul on arutatud, kellelt ta on oma modernislikku keelt õppimas käinud, aga siiski
annaabi.ee 
