Kalevipoeg kui füüsiliselt vastupidav tegelane Eestlaste rahvuseepos “Kalevipoeg” räägib impulsiivsest, uudishimulikust, lihtsameelsest ja ausast müütilisest tegelasest Kalevipojast. Ehkki vaimuvägeduselt ei olnud ta eriti hiiglane aga füüsiliselt küll, millele pannakse teoses palju rõhku ning mõjutab tegevust. Milline on Kalevipoeg füüsiliselt vastupidava ja suurt kasvu tegelasena, mida oli magamisasemete järgi umbes 100 meetrit? “Viimne Kalevite võsu, Kasvas kaljuks kindluselle,
rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.” Veel olevat toona kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma. Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama. Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde Vanasti käidi lähedal olevast Rebasemäe ja Huule külast otse Põrguhauast mööda, Veriora mõisa aladele. Põrguhauast möödudes hoiti kõvasti keelt hammaste taga, et halb sõna üle huulte ei libiseks. Iseäranis olid kimbatuses karjapoisid ja lapsed, kes seda kanti kartsid.