• Reporter peab tundma oma allikaid. • Reporter peab saavutama selle, et tema valdkond tunneb teda. Peas ja mujal olevad teadmised. Reporterid toetuvad oma mälule. Ei kirjutata tihti ülesse asju. Iga fakt vajab üleskirjutamist ja üle kontrollimist. Peale materjali otsimise tuleb kasutada teadmeteoseid. Faktid ja seosed. Uudis vajab ja toetub faktidele. Peab teadma protsesse jne. Faktid tuleb panna kindlasse skeemi ja neil peab olema tähendus ja neid seostama. Tolmuimeja ja uudisekirjutaja. Peab vaatama, kas sündmuses on uudist ja mis seal uudisväärtuse seisukohast keskne. Keskendumine faktidele ja seostele sündmuses. Kõhutunne ja kogemused. Ajakirjanikul on oskus uudiseid leida, mis põhineb teadmisel ja kogemusel ja püsiallikatel. Ajakirjanike rollikäsitus. Kirjutamise mõjutajad on ajakirjaniku arusaamad enda rollist. Esiteks ühiskonna ootused, mida proovitakse täita, sest see annab loetavuse, tuntuse ja au.
midagi niisugust, mida elanikkond peaks teadma ja nad vastavad küsimustele, mis lugejatel argipäevaelus tekivad. Meelelahutusekski on mõnikord hea lugeda midagi sellist, mis hetkeks argielu unustama paneb, naerma ajab, meelt lahutab. Sageli suunab loetu edasi mõtlema, uusi allikaid otsima. Uudis erineb arvamuslugudest ja publitsistikast selle poolest, et ta on objektiivne, ei esita kirjutaja arvamusi, seisukohti. Uudis peab olema erapooletu, sõltumatu ja tasakaalustatud (Aava: 153). Uudisekirjutaja peab olema erapooletu ega tohi asuda kellegi poolele, ükskõik kelle kasuks või kahjuks olukord on kujunenud. Siis on ajakirjanikul raskem, kui juhtumisi on üheks osaliseks keegi tuttav. Kuid ajakirjanikud peavad selleks igal ajal valmis olema. Ajakirjanik peab esitama toimuvast nii häid kui ka halbu külgi, positiivset ja negatiivset. Midagi ei tohi jääda varjatuks. Osapooltel samas on nii head kui ka halba, mida edastada, elu on selline. Sõna peavad saama eri seisukohtadega inimesed
annaabi.ee 
