Kuidas aga tulla toime hoolivate vanematega, kes ei kiida heaks järglaste iseseisvaid elustiilivalikuid? Hiljuti ,,Pealtnägijas" kajastatud uudislugu noorukitest, kes ennast lõiguvad, sokeeris Eesti ühiskonda. Loos räägiti, kuidas lapsed ennast lõikusid, et endale tähelepanu saada, kuid enda näitamiseks ei pea endale füüsiliselt ega ka vaimselt liiga tegema, vaid saab ka teisiti. Eksponeerides ennast parimast küljest, mis on igal indiviidil olemas, kuid vajab veidi utsitamist, et seda esile tuua. Iga inimene vajab mängukanni, kuid pikapeale neist tüdinetakse ning otsitakse endale uut lelu, millega ennast lõbustada. Nii mõnigi meist on vahel mõelnud, et tahaks olla teistsugune, sest miski meie olemuses on selline, mis meile ei meeldi, kuid on paratamatult osake meist. Ühiskond mõjutab meie väärtushinnanguid ning käitumisviise, kuid ühe inimese mõju avalikkusele võib olla suurem, kui maailma mõju ühele indiviidile.
Üldeesmärgiks on kõigile Eesti inimestele nende vajadustele ning võimetele vastavate õpivõimaluste loomise kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Õppimine on muutus mille tulemusena me hakkame midagi teisiti mõtlema, tegema, mitte tegema jne. Muutus vb olla käitumises, teadmistes, suhtumises (emotsioonid). Ennastjuhtivaks õppijaks kujunemine algab eneseanalüüsist, st sa ei vaja enam õpetaja, vanema utsitamist, juhid ise enese õppimist, huvi ja tahtmist õppida, mõtled läbi oma pos ja neg. Püstita vaheeesmärke, et saavutada pos elamus. Kuidas toimub õppimine? Esimeses faasis (Kognitiivne faas) identifitseerib õppija oskuse võtmekomponendid ja loob kujutluspildi selle kohta, kuidas toimub oskuse rakendamine tegevuses. St õppur teab, millised on oskuse alakomponendid, kuid ei oska neid kokku panna. Teises faasis (Omandamise faas) seotakse tükid kokku tuginedes harjutamisele/praktiseerimisele
annaabi.ee 
