Teda peetakse üheks olulisemaks 20.sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit "Õiglus kui ausameelsus", mis ilmus kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid". Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja põhjendab väidet "õiglus kui ausameelsus"? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust kuni klassikalise utilitarismini. John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest ekslik ja ma nõustun siinkohal tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust osana ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse printsiipe vaatleb autor piirangute täpse
huve. Igaüks meist püüdleb täiesti loomulikult oma heaolu ja eesmärkide teostumise poole. Need määravad meie huvid. Kui me oleme juba varem omaks võtnud universaliseerimise idee, siis ütleme nüüd, et kõikide agentide huve tuleb ühtmoodi arvestada ning näiteks ka otsusetegija ise ei saa oma isikut teistest tähtsamaks pidada. Kui mõelda veel, et iga üksikisiku huvisid tuleb maksimaalselt arvestada, siis oleme juba jõudnudki teatava lõdvalt määratletud utilitarismini (Williams 1973). Singer lisab veel -- väga arukalt --, et tema argument ei tõesta küll sugugi utilitarismi üldkehtivust, kuid kui keegi soovib seda pidada ekslikuks, siis jääb tõestamise koorem kanda kahtlejale (Singer 1979: 13). Lisaks sellele tuleks kahtlejal näidata, et mõni teine moraaliteooria sobiks argielu muutuvatesse oludesse niisama kenasti nagu Singeri poolt visandatud huvil põhinev universaliseeriv utilitarism.
annaabi.ee 
