Kuigi ametlikes teadaannetes kinnitati, et usuvahetusega ei saada mingeid majanduslikke soodustusi, ei tahtnud talupojad seda uskuda. 11 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk-d 151-152 9 Kolme aastaga astus vene õigeusku üle 60 000 eestlase. Piirkonniti oli usuvahetajate osakaal väga erinev ning enamik usuvahetajatest kuulus vaesema rahvaki alla, langedes sageli jõukamate talupoegade pilgete alla. 5.2 Reformid Liivimaa talurahvaseaduse kinnitas 1849.aastar keiser Nikolai I. Seadus hakkab kehtima Liivimaal pärast selle avaldamist eesti ja läti keeles. Seadus kinnitab kogu maa mõisnike omanduseks, maad saavad talupojad vabalepingu alusel rentida või osta. Teiseks nõuab seadus maa jaotamist mõisa- ja talumaadeks ning teorendi asendamist raharendiga12.
Sai võimalikuks talude päriseks ostmine. 1868 - Keelati teotöö. 1860ndad - Talupoegadele anti passid. Uute seadustega kaasnesid ka ülestõusud: 1804 Kose-Uuemõisa ülestõus. 1841 Pühajärve sõda. 1858 Mahtra sõda. 1864 Adam ja Peeter Peterson algatasid palvekirja kirjutamist tsaarile. Neid aitas kaasa ja õhutas Köhler. 1840-1850 Usuvahetus liikumine - talupojad läksid õigeusku, sest tsaar lubas neile, kes tsaariga ühte usku astuvad (õigeusku) tasuta maad. Enamus usuvahetajatest läksid Peterburi piirkonda, Abhaasiasse, Siberisse, Grimmi. Kõige aktiivsem oli usuvahetus liikumine Saaremaal, kõige passiivsem Võrumaal. Prohvet Maltsvet (kodaniku nimega Juhan Leinberg) - õhutas oma usulahu liikmeid väljarändama. Esimesed said karistada. hilisemad minejad läksid Peterburi ümbrusse, kaukaasiasse, siberisse ja kaugitta (mõningad ka ameerikasse). Kiriku koguduste juhtideks olid eestis talitajad, liivimaal vöörmündrid.
annaabi.ee 
