Antud vahekorra tüliõunaks on pigem oma riigi küsimus, kuid millegipärast peitutakse usuliste erinevuste taha. Multikultuursust võib võtta positiivse, kuid ka negatiivse nähtusena. Pluss poole pealt täiustab see inimkonna isenäolisust, teiselt poolt aga toob kaasa mitmesuguseid ebakõlasid. Euroopa suurriikide probleemiks on tänapäeval saanud immigrantide aina suurenev juurdevool.Selle asemel, et sisserändajad võtaks omaks siirderiigi tavad, nõuavad nad oma usuvaadete arvestamist. Kas on õige käituda nende soovidele vastavalt või eeldada immigrantidelt ümberkohanemist? Ülisallivust näitab Prantsusmaal õppeasutustes jõulupidude ära jätmine, kuid teiselt poolt on vastu võetud seadus, mille kohaselt ei tohi riigikoolides kanda ususümboleid, nagu näiteks krutsifikse või juutide pigimütse. Kõige laiemalt on küll levinud tolerantsust puudutavad küsimused usumaailmas, kuid mitte
Inglismaa arenes küll majanduslikult ja ühiskondlikult, kuid riigijuhtimises oli siiski vigu, sest kuningavõim võis reguleerida vaid kõrgemat valitsustasandit, lokaaltasand jäi küllaltki omapead, ning riigivõlad pigem kasvasid kui vähenesid. Sellel perioodil olid kuninga lähimateks abilisteks mitmed aadlikest sõjamehed, aga ka vaimulikud. Just usuküsimused muutusidki 1630. aastatel üha teravamateks, paavstivõim püüdis Charlesi kui küllaltki tolerantsete usuvaadete ja katoliiklusele veidi sümpatiseerivat meest enda poolele võita, teisalt aga tõstsid Inglismaal ja Sotimaal pead radikaalsed puritaanlikud voolud. Charles üritas usuelu viia nn kuldsele keskteele, ta lõpetas äärmusliku katoliiklaste tagakiusamise ning püüdis anglikaani liturgiat ühtlustada, ent suurele osale alamatest oli see vastuvõetamatu. Eriti rahulolematud olid sotlased, sest nad ei tahtnud aktsepteerida anglikaani kiriku
annaabi.ee 
