Mul ongi juba see palvekiri valmis, muidugi mitte paberil, vaid peas. Igal õhtul enne uinumist loen ta mõttes keisrile ette, nii et ta paremini mõjuks, kui ma ta kord ära saadan. Mis te arvate, kas keiser annab luba Miralda asemel Ramilda võtta?" ,,Ma ei tea, preili," vastas Indrek. ,,Seda ma tean isegi, et teie seda ei tea, aga mis te arvate, seda küsin ma; ainult teie arvamus." ,,Ma arvan küll, et lubab," ütles Indrek viimaks. ,,Arvate tõesti?" usutas Ramilda. ,,Tõepoolest, preili," kinnitas poiss. ,,Eks ole?" ütles Ramilda õnnelikult, ,,sest mis võiks keisril selle vastu olla. Selle peale teie käsi." Ta hüppas aknalaualt kaks jalga korraga põrandale ja sirutas Indrekule käe ning, kui ta seda oli surunud, ütles ta: ,,Tigapuul on suurem käsi kui teil. Tema on teist lühem, aga käsi on suurem ja tugevam. Veel kord! Pigistage kõvasti, nii et ma tunnen." Ja Indrek pidigi uuesti preili kätt pigistama, kes siis ütles:
See oli Priidu, kes 166 ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda. «Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes. «Viljandi komtuur,» sosistas Priidu. Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kõlasid ning asju loopisid, et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide. Kui kõik nurgad läbi olid tuustitud ja minu arust kõik asjad puruks pekstud, tulid sulased elutuppa tagasi ja ütlesid, et
annaabi.ee 
