järelikult ta eksisteerib. Ma arvan , et kui keegi endale miskit ette kujutab , siis see ongi olemas. Nagu kui öösel pimedas ringi kõndides sa kujutad endale mingeid kummitusi ette ja järsku sa avastad, et tegelikult see kummitus oli hoopis mingi puukänd, ja ta ongi päriselt olemas kuigi see polnud kummitus. Seega sama on päkapikkudega, väiksed lapsed usuvad neisse ja nad arvavad, et nad ongi olemas, ja nii põlvest põlve usutaksegi neisse. Sama on ka Jumalaga , kui perekond usub põlvest põlve jumalasse, siis järelikult ta ongi olemas, kuigi keegi ei ole teda päriselt näinud. 1. + 2. + Minu jaoks enim põhjendatud Jumala eitus on , et Loodusteadustes pole võimalik märgata mingit märki Jumala tegevusest – uskuda Jumalat on sama kui uskuda «siniste sokkidega päkapikku». Ma arvan , tegelikult samuti, et ma ei saa usukda millessegi, mida ma pole ise
Ta on meie meeltes olemas, seega peab ta ka reaalselt olemas olema. Samas öeldakse, et ideaalset meest (naise seisukohast siis) ei ole olemas aga siiski elukaaslase või kallima valikul võrreldakse olemasolevaid väärtuseid selle ideaalsega, mis on meie meeltes. Ometi, kui seda kõige ideaalsemat pole olemas, on nii palju õnnelikult koos eksisteerivaid paare- naised loobuvad täiuslikkusest ning aksepteerivad seda kõige ligilähedasemat varianti, mille nad leidsid. Kas seepärast üldse usutaksegi Jumalasse, sest temaga pole isiklikult kohtutud ning keegi ei saa meie jaoks ümber lükata seda meeltes püsivat täiuslikkust? Või kui me kohtuksimegi Jumalaga, kas siis pettuksime oma täiuslikus kujutelmas ning lõpetaksime uskumise või automaatselt välistaksime võimaluse, et kohtusime Jumalaga ning usume veel täiustatud varianti Jumalast. Kui aga üks täius oli juba olemas, kuidas saaksime luua uue täiuse? Minul pole täiuslikust olendist pilti
annaabi.ee 
