kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks. Neid tõdesid ei saagi mõistusega võtta. Mida absurdsemana nad piiratud inimmõistusele näivad, seda enam nad selle arusaamisvõimet ületavad ning seda enam usku väärivad. Teine seisukoht: usun, selleks et mõista (ld credo ut intellegam). Anselm Canterburyst (10331109) oli arvamusel, et ainult usu läbi valgustatud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Kui inimene on sellise ususeisundi saavutanud, siis ei räägi need tõed ka tema mõistusele enam vastu. Analoogne on Thomase Aquinost (12251274) arusaam: meie mõistus käib õiget teed ainult siis, kui usk on ta selleks ette valmistanud. Sellisel juhul valitseb usu ja mõistuse vahel harmoonia. Ainult mõni usutõde käib inimlikule arusaamisvõimele üle jõu näiteks Jumala kolmainsus, liha ülestõusmine ja Kristuse ihuline ligiolemine altarisakramendis
Kas usk ja mõistus on ühitamatud ja kumb on tähtsam? Tekkis kolm seisukohta: 1. Usun, sest see on absurd. Inimmõistus on oma võimetelt piiratud ja kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks. Järelikult, mida absurdsem asi tundub, seda tõepärasem see on ja seda rohkem peab sellesse uskuda. 2. Usun, selleks, et mõista. St et ainult usu läbi valgustatud mõistus on suuteline arusaama usutõdedest. Kui inimene on saavutanud ususeisundi, siis ei räägi usutõed talle ka vastu ja tekib usu ja mõistuse harmoonia, kuigi mõni usutõde võib käia üle jõu. Nt jumala kolmainsus (kuidas Maarja jumalast rasedaks jäi, kuidas saab olla ühes isikus isa-poeg- Jumal). 3. Mõistan selleks, et uskuda. Selle seisukoha pooldajad arvasid, et inimmõistusel on tähtis osa usuküsimustes. Psühholoogiliselt on see kõige vastuvõetavam, sest me saame uskuda ainult seda, mida mõistame. UUSAEG
annaabi.ee 
