mõtlemist ning nägema ilmaliku maailma võlu. Selle tohutu arengu ja muutuste tulemusena kasvas inimeste eneseteadvus. Enam ei tahetud leppida võõra võimuga ega katoliku kiriku pealesurumistega. Levima oli hakanud ketserlus ehk inimesed, kes lõid lahku katoliku kiriku õpetusest ja selle järgimisest. Ketsereid kiusati ja prooviti hävitadada, kuid inimeste eneseteadvus oli siinkohal tugevam. Ketserite tegevus viis paljudes maades välja reformatsioonini ehk usupuhastuseni, pöördumaks tagasi kristlike algõpetuse järgmise juurde. Tauniti vaimulike võimet patte andeks anda, eriti nende õigust müüa indulgentse. Samuti taheti talupojad vabastada maksudest kirikule ning kiriku tohutud maad ja viljad riigile jagada. Inimesed tunnetasid ebaõiglust seoses katoliku kiriku rahaahnuse ning paljude vaimulike hea elu ja lodevate elukommetena. Kodanikud olid veendunud, et hea ja stabiilse riigi saladus on töö ja vaev
See viis ka muutusteni autoriteedikäsitluses. Nimelt võeti keskaja kiriku poolt aluseks heakskiidetud norm: piibli ja kirikuisade autoriteet. See tähendas, et humanistid tunnustasid varakristliku kiriku dogmasid, aga avasid samas diskussiooni keskaegse kiriku suhetest piibli ja varakristliku kirikuga. Sel teel viisid nad diskussiooni punktini, kus kiriku autoriteedid ja struktuurid ja praksis muudeti kõrgemaid autoriteete kasutusele võttes küsitavaks. Sellega oli tee usupuhastuseni avatud. Humanistid hakkasid kirikut kritiseerima. Hiliskeskaja usuelu Humanismi usulist iseloomu kujundas peamiselt soov teostada kristlikku elufilosoofiat ja elustiili. Seejuures sattus see elufilosoofia aga sisemistesse vastuoludesse. Ühest küljest nõudis humanism kristlik-sakraalse ühiskonna elunormide alusel maailma ümberkujundamist, kuid teisalt väljendas see ka haritud inimese rahu-igatsust ja soovi pääseda sellest maailmast
annaabi.ee 
