Samuti ei pea see alati tähendama, et inimene ei usu Jumalasse- inimene võib uskuda Jumalasse, aga ta elab, nagu Jumalat poleks olemas. Sekulariseerumist peetakse moderniseerumise vältimatuks tagajärjeks ning Euroopa kui moodsa ühiskonna häll, on selles arengus kaugemale jõudnud kui teised maailmajaod. Sekulariseerumist eristatakse kolmel tasandil: makro-, meso- ja mikrotasandil. Makrotasandil võib vaadata riiklike institutsioonide ja kiriku vahelisi seoseid. Eestis ei ole usuorganisatsioonidel tugevat poliitilist jõudu, olulist osa haridussüsteemis või hoolekande teenuste osutamises. See on kahtlemata teisiti näiteks Poolas või Saksamaal, kus kiriklikud organisatsioonid on ühiskonnas olulised nii suurtööandjatena kui ka poliitilise mõjujõuna. Mesotasandi ilmalikustumise all peetakse silmas religioossete organisatsioonide tasemel toimuvat. Üheks näiteks on ,,suurte" kirikute kui
ja jagab ligikaudu võrdselt kõigi vahel raskusi. Riik peab hoolitsema selle eest, et keegi ei satuks endast sõltumatutel põhjustel teistest oluliselt ebavõrdsematesse tingimustesse (omavahel võrreldavad isikud). Maksuseadused peavad olema arusaadavad. § 4. Ilmalik riik, klerikaalne riik, teokraatlik riik Ilmaliku riigi korral on kirik riigist lahutatud. Riigivõimu ta ei teosta ja ühiskonna vaimuelu korraldamisel tal võimu ega volitusi pole. Klerikaalsetes riikides on usuorganisatsioonidel ühiskonna vaimuelu, eriti hariduse korraldamisel küllalt suur roll, samuti on suur osatähtsus religioossetel normidel riigielu korraldamisel. Klerikaalsed riigid on peamiselt moslemimaades (Iraan, Afganistan), ka Brunei. Teokraatliku riigi puhul teostab kiriklik võim ka ilmalikku võimu enda territooriumil (Vatikan). § 5. Monarhia 21
annaabi.ee 
