Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud väite, et ülima hüve ja vooruse saavutamise eeltingimus on tunnetus. Peale eespool mainitud filosoofiakoolkondade, mis kõik mõneti arenesid, ja ka eklektilise filosoofia, mille esindajaiks võib pidada muu seas Cicerot ja Plutarchost, tegutsesid ikka veel Platoni akadeemia ja peripateetikute kool. Hilisantiikaja filosoofia - Antiikaja lõpu filosoofiat iseloomustab üha tugevnev usundilisus. Maisusele seljapööramist soodustas Rooma riigi langus. Klasse, ühiskonnaakihte ja rahvaid haaranud kindlusetus- ning väljapääsmatustunne. Ka stoikute, küünikute, Aristotelese, skeptikute ja eklektikute õpetusse sugenes usun- dilisi jooni, erandiks oli üksnes epikureism. Platoni filosoofia teisenes uusplatonismiks ning sellest sai hilisantiikaja filosoofia peamine vool. Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia (Philon)
Tartu 1997, lk. 149; 168-171; Mall Hiiemäe. Kodavere pajatused. Tallinn 1978, lk. 51-62.) Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.7. Sünkretism Sünkretism rahvaluuleteaduses tähendab: kunstiliikide põimumist (näiteks: regilaul on nii luule, muusika kui ka esitus koos ja mitte ainult luule või ainult interpreteerimine või muusika; kalendrikombestikus on nii luulet, muusikat, tantsu kui ka teatrit) pärimustekstide funktsioonide põimumist (neis tekstides on koos nii usundilisus, poeetilisus kui ka tavaelu teate edasiandmine jms. Ei saa väita, et rituaal on ainult usundiline toimimine, ja ei saa ka öelda, et regilaulus või vanasõnas on peidus vaid poeesia. (Vt ka: Ülo Tedre. Sünkretism rahvaluules. -- Keel ja Kirjandus nr 7, 1983, lk. 337-341.) teksti loomise ja esitusega seotud rollide põimumist: teksti looja (autor) ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad, sest tekst ei esine esitusest eraldi, iseseisvana.
annaabi.ee 
