kokku. · Teda nimetatakse "skolastika isaks". · Tõde · Ta on veendunud, et usk ise nõuab ja vajab · "Tõde on asja ja mõistuse kattumine (kooskõla) ratsionaalset seletust (fides quaerens intellectum). (veritas est adaequatio rei et intellectus)." · Samas on usk lähepunktiks ja usulausete sisu ei · Kurjuse probleem saa ühegi mõistuse põhjendusega ümber lükata. · Jumal lõi maailma täiuslikuna, selletõttu ei pärine · Kuid tõeline mõistus viib paratamatult usu tõdede kurjus ja pahed temast. juurde. · Kõik, mis tõeliselt on, tuleb Jumalast, kurjusel ei · Niisiis peaks kristlane püüdma oma usku ole oma tõelist olemist
Jung argumenteerib, et kuigi kristlik teoloog peab usulause tõesust ülimaks kas siis selle dogmatiseerimise tõttu või vastupidi, evangeeliumide ,,demütologiseerimise" kaudu, ei saa 49 empiiriline teadlane, kes loodusteaduslikult orienteerub, sellist vaatepunkti toetada. Tema jaoks ei ole sõnaga ,,müüt" seotud mingeid väärtushinnanguid. Müüt tähendab tema jaoks teadvustamatuses toimuvate protsesside väljendust, mis käib samamoodi ka usulausete kohta. ,,Tal pole mingeid vahendeid otsustamaks selle üle, kas viimane on ,,õigem" kui mütologeem, sest nende kahe vahel näeb ta ainsat vahet: vahet elu intensiivsuses. Nõndanimetatud usulausel on siiani numinoosne omadus, mille müüt on suurel määral kaotanud. Empiiriline teadlane teab, et riitused ja kujundid, mis kunagi olid ,,pühad", muutuvad iganenuks ja et uued kujundid omandavad ,,numinoossuse". (JUNG 1977: 301)
annaabi.ee 
