Juudi preestrite ja ülikute seas tekitas kristluse levik aga rahulolematust. Usuti ka, et ristiusk on ohtlik keisrite kultusele. Ülikutele ei meeldinud ka õpetus vendlusest ja üheõiguslusest. Kristlasi loeti isegi mässulisteks, riigivastasteks. Kristlus Rooma riigis oli keelatud ning kristlasi hakati taga kiusama. Sellest hoolimata levis ristiusk kogu Rooma riigis järk-järgult edasi. Kristluse levikule aitasid kaasa ka aktiivne apostlite ehk usukuulutajate aktiivne tegevus. Kuna Rooma kasutas kristlaste suhtes vägivalda ning hukkas kristlike, levis ka märtrite ehk ristiusu nimel hukkunute kultus. Kui aga 313. aastal keiser Constantanius ristiusu legaliseeris, kasvas kristlaste arv tormiliselt ja nende seas oli igast ühiskonna klassist inimesi. Paljud vahetasid usku ka oma kasu silmas pidades).Jõukatelt inimestelt saadud rikkuste valitsemiseks valiti tekkinud kogudustes ametiisikud: piiskopid, toomhärrad jt. Rooma riigi
Sellega ei peetud silmas mitte niivõrd Iisraeli riigi muistse hiilgust, vaid kõigile Jeesuse sõnumit uskuvatele inimestele avatud rahu- ning õnneajastut. Jeesuse kuulutus ei olnud seega määratud sugugi ainult juutidele, ja peagi pärast tema surma hakkas usk tema kuulutusse levima ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas. Neid, kes uskusid Jeesusesse kui Kristusesse, hakati nimetama kristlasteks. Kristluse levikule aitas eriti kaasa mitmete usukuulutajate – apostlite (kreeka keeles saadikute) – tegevus. Jeesuse kaaslane ja õpilane, apostel Peetrus, pani hilisema kristliku pärimuse kohaselt aluse kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimesekse Rooma piiskopiks. Vahest kõige enam aitas aga kristluse levikule kaasa Peetruse noorem kaasaegne, apostel Paulus. Mitmetel misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule uusi pooldajaid, pidas ulatuslikku kirjavahetust eri kogudustega ja selgitas vastavalt oma
Puhtalt enda kohalolekuga teravdasid nad ka Aafrika ühiskonna sisevastuolusid. Positiivsest vaatepunktist pakkusid nad aga aafriklastele usulist alternatiivi, tutvustasid neile meditsiinisaavutusi ning võitlesid orjanduse vastu. Aafrika sisealadele järgnesid misjonäridele tihti ka sõdurid – kui nt mõnel alal oli Ühendkuningriigil rohkem misjoniseltse, siis läbi selle võis ka enda kolooniaalhuvisid õigustada. Tihti oli ka tarvis, et sõjavägi astuks usukuulutajate kaitseks välja. 19. saj keskpaigas olid mitmed misjoniseltsid Aafrikas isemajandavad. Euroopast tuli küll mõningast toetust, aga peamiselt tuli ise ellu jääda. Reini misjoniselts müüs nt elatise saamiseks põliselanikele relvi. Ugandas puhkes ka konflikt aafriklastest katoliiklaste ja protestantide vahel. Aafriklaste enda suhtumine misjonäridesse oli samuti vastuoluline, nad mõistsid, et tegu on Euroopa riikide huvide esindajatega. „Alguses oli meil maa ja valgetel piibel, nüüd on
annaabi.ee 
