Nimekirjade koostamiseks kasutati Tallinna Keskraamatukogu katalooge. Nimestik nr. 1. sisaldas 130 venekeelset teost. Nimestik nr. 2 sisaldas eestikeelseid memuaare jt biograafilisi väljaandeid, ilu- ja lastekirjandust. Nimestik nr. 3. keelas ajakirju, albumeid, broshüüre, käsiraamatud, kõik kirjastuse Loodus väljaaned, Tänapäeva romaani jm. 4. nimestik oli avaldatutest kõige pikem. Sisaldas ka võõr- ja venekeelseid raamatuid, ajakirjandust, usukirjandust, hariduse, poliitika, filosoofia-alast kirjandust, ajalooõpikuid jm. Need neli nimekirja avaldati Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ja esialgu nad ei olnud salastatud. Lisaks oli veel keelatud lavateoste nimekiri, milles 111 näidendit ja osaliselt keelatud raamatute nimestik (siin peamiselt kooliõpikud), mida lubatud ajutiselt kasutada. Nimesti nr.5 oli kõige mahukam, see valmis 19. novembril 1940 ja seda trükis ei avaldatud. Sisaldas üle 100 nimetuse
folkloorsed lavastused. Tollase vene kultuuri tähtsaks osaks olid ka raamatukogud ja muuseumid. Väärtuslikem neist oli Narva Linnamuuseum, mille paljud etnograafilised eksponaadid pärinesid just Narva regioonist ja Peipsi äärsetelt aladelt. Alates 1919. aastast hakati Eestis üllitama venekeelseid raamatuid. Siinsetest kirjastustest tegelesid sellega Tartu kirjastus "Odamees", Tallinnas "Bibliofiil" ning "Russkaja Kniga" ("Vene Raamat"). Palju oli filosoofilist ja usukirjandust, aga avaldati ka ilukirjandust, kooliõpikuid ja lasteraamatuid. Ka venekeelne perioodika jõudis Eesti Vabariigis heale tasemele -- aastatel 19181940 ilmus üle saja venekeelse perioodilise väljaande. Enamus neist olid lühiajalised, kuid mõned ilmusid siiski ka läbi aastakümnete. Populaarsemateks siinse vene elanikkonna seas olid päevalehed "Poslednije Izvestija" ("Viimased uudised"; ilmus 19201927), "Vesti Dnja" ("Päevauudised"; ilmus 19261940; likvideeriti
annaabi.ee 
