Jeesuses nähti Jumala poega, kes lunastas inimeste patud ja valmistas sellega ette saabuvat jumalariiki. Jeesuse õpetus leidis palju toetajaid, sest ta lubas rahu ja õnne kõigile, kes Jumalat usuvad, ta pidas kõiki inimesi võrdseks. Lisaks sellele sarnanes Jeesuse õpetus juba paljude Rooma riigis levinud uskumustega. Rändjutlustajad (tuntumad olid apostlid Peetrus ja Paulus) levitasid Jeesuse õpetust laiades rahvahulkades. Populaarsust õpetusele lisasid märtrid ehk usukannatajad. Kuna kristlased keeldusid austamast Rooma jumalaid ning Rooma keisritele ohverdamast, siis hakkas lihtrahvas kristlaste sellist käitumist pidama kõigi õnnetuste põhjuseks. Riigivõimud pidasid keisrite mitteaustamist mässu õhutamiseks. Sellest sai alguse kristlaste tagakiusamine. 4.sajandiks oli välja kujunenud ristiusu kiriku organisatsioon kogudused ja piiskopkonnad. Kristlus oli legaliseeritud: 313.a. oli keiser Constantinus lubanud kristlastel tegutseda. 381.a
Peatrice tütar siis, kõik koledus tema ümber moodustas maski, millega ta mängis elulaval. On olemas tõeline ja ideaalne Peatrice tõeline ideaalne armastus, kuid ka reaalsuse poolt moonutatud Peatrice, kes sooritab kuritegusid, tapab oma isa. Shelley oli veendunud neoplatonist, veendunud pagan. Ta arvas, et maailm on 100%-liselt materjaalne. Byron oli Kristuse suhtes tolerantsemalt suhtestunud. Tema tegelased pigem usukannatajad, nt tema ,,Malfred", mille peategelane on maag (võlur), variatsioon Goethe Faustist. Manfred on võimeline välja kutsuma vaime, kellelt ta võib paluda mida iganes, tal on vaja aga aind ühte asja tahab unustust. See on ainus asi, mida vaimud anda ei saa (surematud vaimud, ei tea mis asi on unustus), seega nad ei saa ka Manfredi maailma valus, vaimses piinas aidata. Isegi Shelley hüüatas, et miks te andute sellisele masendusele. Paks masendus. Selline resignatsioon oli lihtsalt
annaabi.ee 
