Ja kui Margus minu poole hoiab ja mind tahab (tema silmad löövad lõkendama), siis on see tema enese vaba tahtmine! Ja mina... võin ainult uhke olla, et hea inimese südame enesele olen võitnud ja ... hingepõhjas alandlik ja tänulik, et ma jumala suures maailmas hoopis mahajäetud ja üksi ei ole... PEREMEES (ei suuda ennast enam taltsutada, peaaegu karjudes). Nõid oled, ja nõia palga saad kord, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai. Välja minu katuse alt, ussiseeme! TIINA (leekivas vihas). Mis? Nõid - olen mina ja nõid oli minu ema?... Minu ema ihu mullas ja hingekest õndsate hulgas tuled sa - teotama? Minu ema, kelle lapse sa ometi puhtast halastusest enda juurde võtsid, teda toitsid ja katsid! PEREMEES {ennast ära pöörates). Olgu ka neetud see tund, kus ma seda tegin! TIINA {ennast taltsutades, kaeblikult esiti, siis vihaselt). Oh, et te mind parem kiskjate loomade kätte oleksite jätnud
noorhärra ise tuli..." ,,Mitte vastu rääkida!" käratas härra Maurus ja sellega jutt lõppeski, ilma et Loviisa veel oleks saanud seletada, kuis see noorhärra tuli. Need viimased sõnad tõid tüdrukule ikka naeru suhu. Naerusuul ta oma palgagi võttis ja asjad pakkis ja naerusuul oleks ta ehk voorimehelegi istunud ning minema sõitnud, kui mitte Jürka poleks samal ajal tulnud veepaaridega. ,,Üsna üksi sõidad," imestas see peatudes. ,,Kuhu sa oma juudi jätad?" ,,Ise oled juut, sa ussiseeme!" sähvas Loviisa vastu. ,,Sina seda mulle mängisidki." ,,Mina?" küsis Jürka. ,,Aga kes saatis need teised mulle kaela? Sina! Oota, küll sa saad ka oma jao! Küll sa saad, oota aga!" ähvardas Loviisa. ,,Mina pole sinuks," vastas Jürka. ,,Minu peale ei hakka ükski hammas, sest mul on trumbid." ,,Sinu trumpi või kedagi, oota aga!" ähvardas Loviisa edasi ja sõitis minema. ,,Kui naisel on niisukesed hambad, siis ei tee temaga midagi, kui ta naerab," arvas härra Maurus Ollino vastu
annaabi.ee 
