,,Tulevikus ilma sirbita ei saa, las siis õpib kohe rukkilõikamise suurt kunsti!" 4. Endistel aegadel olevat olnud täiesti loomulik, et laps juba maast madalast ussisõnad selgeks saab. Eks oli tollalgi osavamaid ussisõnade meistreid ning ka neid, kes selle keele kõiki varjatud peensusi ei mõistnud aga oma igapäevase eluga tulid toime nemadki. Kõik inimesed oskasid ussisõnu, mida päris ammustel päevadel olid meie esivanematele õpetanud muistsed ussikuningad. Minu sündimise ajaks oli kõik muutunud. Vanemad inimesed veel mingil määral ussisõnu kasutasid, aga tõelisi tarku oli nende seas väga vähe; noorem sugupõlv aga ei viitsinud raske keelega enam üldse vaeva näha. Ussisõnad pole lihtsad, inimkõrv suudab vaevu tabada kõiki neid juuspeeni erinevusi, mis lahutavad ühte sisinat teisest, andes lausutule sootuks teise mõtte. Samuti on inimese keel esialgu võimatult kohmakas ja paindumatu ning kõik susinad
kirikus, mis on lihtsalt moeasjaks - Leemet oli pettunud, et onu asjadest nii ei vaimustu nagu tema ja kõik maha teeb, onu pidas külarahvast hulludeks, kuna neil on palju riistapuid ja seda ainult seetõttu, et ei osata ussisõnu, mispeale Leemet teatas, et temagi ei oska, kuid onu kinnitas, et ta hakkab neid kohe õppima ja on saanud selleks piisavalt vanaks, Vootele pidi olema tema õpetajaks 4. - kunagi oskasid kõik ussisõnu, esivanematele olid neid õpetanud ussikuningad, nüüd aga vanemad inimesed mõnel määral oskasid neid, kuid nooremad ei viitsinud rasket keelt õppida, ussisõnade oskamine nõuab keelelt suurt pingutamist, et sõnad korralikult välja saada - polnud enam õigeid õpetajaidki, eelmine põlvkond oli ka vaid mõned üksikud lihtsamad ära õppinud, ei vaevutud neid selgeks õppima - onu Vootele oskas aga kõiki ussisõnu, ta oli halastamatu õpetaja, õhtuks oli Leemeti keel nii
annaabi.ee 
