Ühiskondlikel alustel hoolekanne on olemuselt heategevuse üks väljendusvorme. Selle juured ulatuvad kaugesse minevikku. Euroopas omandas see kindlama institutsionaalse vormi antiikses Kreekas ja Roomas. Laiema ulatuse ja suurema tähelepanu sai hoolekanne lääne tsivilisatsioonis pärast selle sidumist religiooniga. Kristliku kiriku vaated sotsiaalhoolekande teostamisel on toetunud Matheuse evangeeliumi 25. peatukki salmidele. Igavene elu, see, mida kristlus uskujale lubab, seondub otseselt ligimese eluliste vajaduste eest hoolitsemisega. Kristlase religioosseks kohuseks peeti näljaste toitmist, januste jootmist, külalislahkust vööraste vastu, paljaste katmist, haigete ja vangide külastamist ning surnute matmist. Esialgu toimus hooldamine heategevusena, valdavalt juhuslike ja suvaliste annetuste tegemise kaudu. Annetati sellele, kes sirutas käe. Vene ajaloolane Vladimir Gerje (1837-1918) on märkinud tabavalt, et paljudel
Kultuur on inimeste poolt pidevalt taastoodetud, kus juures enamik tegevusi on rutiinsed argitegevused. Kultuur on inimeste teadvusest ja tegevusest determineeritud ja samaaegselt see determineerib neid vastu. Nt kirikusse minnes me räägime vaikselt ja aupaklikult. Iniemse sekkumine loodusesse toob kaasa selle muutumise kultuuriks ehkki muutus ei pruugi olla alati nähtav. Nõnda on pühahiis võhikule täiesti arusaamatu kui uskujale on tegemist väga tähendusrikka kohaga. Erineva ühiskondliku positsiooniga kaasneb mingil määral ka erinev kultuur. Samuti võib üks ühiskond hõlamata kultuure, mis on radikaalselt erinevad nt katolik ja protestantlik kultuur põhja-iirimaal. Kultuuri uurimine on tihedalt seotud võimu uurimisega, kes domineerib ja kes suudab end maksma panna. Sümbol Selleks, et mõista maastiku väljendusi peame tundma sümboleid ja nende tähendusi kultuuris. Kõik maastikud on sümboolsed
annaabi.ee 
