NAFTAREOSTUSE MÕJU VEEKOGUDELE Essee Tallinn 2010 Naftareostus veekeskkonnas on alati äärmiselt traagiline ning südantlõhestav. See probleem on olnud juba aastakümneid ning esineb kahjuks ka tänapäeval. Massimeediast saame tihti teateid veekogude naftareostuse ilmingutest, telepilt toob meieni pilte surevatest lindudest, usinatest vabatahtlikest ning looduskaitsjatest, kes püüavad päästa veel hinges vee-elanikke. Taoline pilt ei saa kedagi külmaks jätta, kuid ometi domineerib suhtumine, et veekogude ökosüsteemi see ei mõjuta. Suure ja nähtava reostuse likvideerimine päästab kõiki ohust? Tegelikkusest on asi kaugel, sest on raske täpselt õelda kui palju suudavad veekeskkonnad reaalselt naftareostust taluda ning millist mõju see konkreetselt avaldab vee-elustikule
tahavad olla? Ja õpetajatel (või peaksin hoopis ütlema lapsehoidjatel?) on niikuinii juba ülearu tegemist puupeade poputamisega ja neile seljale patsutamisega, et nad veel õpetamisele aega võiksid raisata. Meie ei pruugi enam üldse ei kavaldada ega pingutada, et inimeste sekka kõigutamatut kehkust ja ravimatut rumalust külvata. /.../ Uue hariduselu põhiprintsiibiks peab saama see, et laiskvorstid ja puupead ei tohi ennast kuidagi tunda tarkadest ja usinatest õppuritest viletsamatena. See poleks "demokraatlik". Erinevusi õpilaste vahel - sest pimegi näeks, et need on individuaalsed erinevused tuleb maskeerida. Seda saab teostada mitmel tasandil. Ülikoolides tuleb eksamid korraldada nii, et peaaegu kõik üliõpilased saaksid head hinded. Sisseastumiseksamite nõuded peavad olema sellised, et ülikoolidesse võiksid minna kõik kodanikud, ükskõik kas neil siis on võimeid (ja soovi) kõrgemast haridusest kasu saada või ei
annaabi.ee 
