Suhtes riivatakse sellega kaaslast. Selle varjamine võib hiljem kätte maksta. Kohe kõik ausalt ära rääkides võib leevendada asjaolusid, kuid kui petmine tuleb välja hiljem ja seda kuskilt kolmandast allikast, siis võib kooselul olla lõpp. Mõningatel juhtudel ongi see taotluslik, kuid enamuses pole see soovitud tulemus. Kui on tõesti soov kooselu lõpetada, siis tuleks seda teha ausalt, mitte pettes. Petmine võib tekitada tulevikus suuri hingehaavu ning usaldusprobleeme. Juba noortel, kes peavad seda kõrvalt vaatama võivad tekkida usaldusraskused. Ta näeb, et tema kõrval olev isik valetab oma partnerile ja ta võib hakata arvama, et kõik inimesed on sellised ja petavad. On oluline, et suhtes valitseks rahu ja ausus, pelgalt kõrvalvaataja jaokski ning ka oma südamerahu nimel. Petmine ei ole ainult suhetes probleem. Petmist esineb ka iga päev koolis. Hindelisteks töödeks ei õpita, seega tuleb õpilastel kasutusele võtta teised meetodid- spikerdamine
Sama lugu on ju ka usuliste gruppidega. Õppides neid tundma, mitte salgama, tunneme end kindlamalt ja samamoodi ka nemad. Siiski ei tohi langeda ühest äärmusest teise. Tugevad vastuolulised grupid (nt usulised) peavad oma tugevatest vastumeelsustest liikuma rohkem rahumeelsemate ja austusväärsemate eluviiside poole, et samas kogukonnas elada (Ostrom, lk 4). Kogukond peab toimima tasakaalus, ühe grupi ülemvõim tekitab kogukonna teistes liikmetes omakorda usaldusprobleeme, mis viivad taaskord turvatunde vähenemiseni. Personaalne turvalisustunnet langetavateks teguriteks on näiteks rikkuse ja vara vähene olemasolu, samuti vanus, perekonnaseis, sugu, vähene haridus või selle puudumine või näiteks ka psühholoogilised eeldused (Inglehart, Norris, joonis lk 78). Personaalset kindlustunde suurendamiseks on kindlasti oluline perekonna ja ka kogukonna toetus. Nagu juba eelnevalt mainitud vanuse ja haridusest tulenevaid ebakindlusi
annaabi.ee 
