VAINO VÄLJAS Eesti NSV viimane parteiliider 1988–1990 Lõpetas 1955. a Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. Astus ÜK(b)P liikmeks 1952. a ja tegi seejärel karjääri kommunistlikus parteis. Oli 1955–1961 ELKNÜ KK I sekretärina siinse komsomoliorganisatsiooni juht ning tegutses 1961–1971 EKP Tallinna linnakomitee I sekretärina. Seejärel suunati EKP KKsse, kus töötas 1971– 1980 EKP KK sekretärina ideoloogia alal, olles kohaliku parteiliidri Johannes Käbini üks lähemaid usaldusaluseid ja võimalikke järeltulijaid tema ametis. Karl Vaino tõusmise järel EKP KK I sekretäriks lahkus Väljas 1980. a parteitöölt ja Moskva suunas ta diplomaatilisele tööle. Oli 1980–1988 NSV Liidu suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas. Kui venemeelne ja eestlaste hulgas ebapopulaarne Karl Vaino 1988. a suvel EKP KK I sekretäri kohalt vallandati, kutsus NSV Liidu liider Mihhail Gorbatšov Väljase Moskvasse ning veenis teda asuma EKP KK etteotsa. Väljas oli EKP KK I sekretär
konnad ehk ohranka). Sellega seoses suurenes järsult siseministri tähtsus. 10 1810 asutati Speranski eestvõttel ka Riiginõukogu ( ), millest pidi algse idee järgi kujunema tulevase Venemaa parlamendi ülemkoda. Parlamenti ei sündinud, keiser võttis omaks konservatiivsema poliitika, Riiginõukogu jäi vaid nõuandvaks organiks ja selle liikmeiks nimetas keiser oma usaldusaluseid. Valitsust hakkas alates 1810 vormiliselt juhtima Ministrite Komitee esimees, ent täidesaatva võimu peaks jäi endiselt keiser, kellele ministrid vaid nõu andsid. 1905. aasta revolutsiooni tõttu reformiti veidi valitsemist, Ministrite Komiteed asendas nüüd Ministrite Nõukogu ja kevadel 1906 valiti esimene Venemaa parlament ehk Riigiduuma ( ). Keisri manifest 17.10.1905 kehtestas veel usu-, sõna- ja koosolekuvabaduse. Kuna keiser aga sai duuma otsuste üle vetoõiguse, siis Venemaast
annaabi.ee 
