suhtes. Meie ellujäämise strateegia seisneb rollide omandamises, mis muudavad meid kas ohvriks või kallaletungijaks, ning nendest rollidest sünnivad hiljem negatiivsed isiklikud seaduspärasused. Võime oma arengus edeneda üksnes siis, kui oleme valmis võtma endale vastutust oma elamuste ja tundereaktsioonide eest ning tunnistama, et me ise oleme need kujundanud. Põhimine heaolu, mis on hädavajalik armastusküllaste, tervete ja usaldavate inimeste kujundamiseks, on rahu ja koostöö puudumine maailmas. Rahu käib alati käsikäes inimliku arenguga. Igaüks meist võib saada märkimisväärseks jõuks, mis edendab rahu ja vastastikust mõistmist, kuid vähesed meist on sellest sisemisest jõust teadlikud. Me peame harjutama ennast loobuma kurjusest ja vihkamisest, peame õppima kaotama ja ravima sisemisi haavu. Eneseväärtus- elu ja surma küsimus Meie edu ja enesetunde määrab meie eneseväärtus
Kuna tema ei vasta lihtsalt välismõjule, aga ka seedib neid läbi, teeb endale sobivaks. Välismaailm omakorda osutab lapsele mingi vastupanuna, millega kutsub vastutegevused esile ja see kergendab tema kohanemist maailmaga. 5 L.S.Võrotski arvas, et lapse suhtumine maailmasse on sõltuv ja tuletatud suurus tema kõigest vahetustest ja konkteersetest suhtumistest täiskasvanule inimesele. Sellepärast on nii tähtis panna usaldavate suhete alust lapse ja täiskasvanu vahel, tagades emotsionaalselt ja psüühiliselt soodsaid tingimusi lapse harmooniliseks arenguks. Sest nimelt täiskasvanutega suhtlemisel areneb lapsel kõne, tekib märgiline funktsioon, laps omandab erinevaid vormi käitumiseks ühiskonnas. Lapse ja täiskasvanu koostöö roll tingitud ka sellega, et ainult täiskasvanu abil ( kontrolli, karistuste, ergutuste kaudu õpib laps valitseda
annaabi.ee 
