Paljud asekuningriigi piirkonnad otsisid oma teid. 1811 eraldus Paraguay. 1817 ületas San Martíni armee Andid (Paso de los Andes) ning aitas otsustavalt kaasa Tsiili ja Peruu vabanemisele. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 18451850. 1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina (Asociación de Mayo). Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks. Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad Pavóni lahingus kindral Bartolomé Mitre juhtimisel võidu riigi vägede üle ning Argentina president astus 5. novembril tagasi
tugevat valitsust. Provintside süvenenud lahkulöömismeeleolud tõid võimule maaomanik Juan Manuel de Rosase (1793-1877), kes valitses Argentinat diktaatoreina 1835-52. De Rosas lõi oma oponentide jälgimiseks salapolitesi võrgu ning juhtis pampaindiaanlastevastaseid sõjaretki, ka oli ta agressiivne teiste riikidega suhtlemisel. De Rosas kukutati 1852 armee ülestõusuga, mida juthis kindral Justo Jose de Urquiza (1801-70). 1852 kogunesid Santa Fesse kõigi provintside esindajad peale Buenos Airese omade. Koostati uus põhiseadus, mis tugines paljuski USA konstitutsioonile. Põhiseadus kehtestati 1853 ning see rajas provintside konföderatsiooni. Buenos Airese provints keeldus konföderatsiooniga ühinemast. Konfödreatsiooni presidendiks valitud de Urquiza üritas Buenos Airest selleks sundida. 1859 lõi ta Buenos Airese armeed, mida juhtis kindral Bartolome Mitre, kuid 1861
annaabi.ee 
