" Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan kevadet" tuleb selle põhjuski välja. Kui leppadele pruunid urvad end riputand kui pikse penid, ma talun kevadet veel seni. / ... / Kui pärna ladval päiksen mahelt kuldnokad leebelt vidistavad - need surmakellad tilistavad. Üks kevad korra võetud kahelt, kes armus ulatanud käed. Miks kukuvad veel kuusel käod? Sama mõtet kannab "Melankoolia" - "See algab ju, kui lehtpuu urbub / ja luhas laiali on veed. / Siis juba varitseb mu teel / tumm pruunisilmaline kurbus." Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte kaotanud, selle rõõmusõnumi, mida ta varemalt niiväga kiitis - tagasihoidlikult, kuid siiski võib aimata, mida ta tegelikult kevaditi tundis. Muutus saabub luuletuses "Aastaajad(4)": "See kevadine raske lumelang / ses on nii palju liigutavat, hella / ... / kesk viletsust ja videviku hallust / ma kahtlesin ju kevadises jõus, / jääkilde ujus minu verenõus / ..
Üles teole suurele. Ei looda me pimesi imet, Maailma ei juhi võim. Me tunneme tuleva nime- See inimsoo vaba vaim. Luulekogu ,, Periheel" on keskendunud ta abikaasa mälestamisele, see sisaldab kauneid, kuid süngeid luuletusi Visnapuu leinast ning kaotusvalust. See on kogumik varasemast Ingi- romaanist ning tundeküllastest mälestuslauludest. Seal kajastub Hendriku vajadus läheduse, soojusee, toetuse ja mõistmise järele. Luuletus ,, Melankoolia" See algab ju, kui lehtpuu urbub Ja luhas laiali on veed. Siis juba varitseb mu teel Tumm pruunisilmaline kurbus. Luuletus ,, Periheel" Mid läbi varjutuste Viib kalmistule ring, Kui taga suletud uste. Sind pole enam, Ing! Nii raskelt vastu nägu Lööb tuisu rõske rätt. Ees harvikud ja nõgu, Kuid ühtki sooja kätt. Mõne aja pärast, 1951. aastal 3. aprillil sureb ka Visnapuu ise. Oma viimased eluaastad veetis ta Ameerikas, jõudmatagi tagasi oma kodumaale, Eestisse.
annaabi.ee 
