keskseks rituaaliks oli urbimine. Viimastel sajanditel on urbimist tehtud palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel
Terveks!" või: "Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks! Tarka meelt pähe, hääd sõna suhu!" Urbijatele tuli lihavõttepühade ajal tasuks pühademuna või ka muud meelehead anda, sellepärast öeldi ka: "Urvad sulle, muna mulle!" Kui perest peresse urbimas käimise komme juba kaduma hakkas, kestis see oma peres. Siin on mõned kohased meenutused. "Palmipuudepühal tuuakse urbadega pajuoksad tuppa. Pajuokstega urbitakse siis teineteist, enamasti lapsed vanemaid, kes veel voodis on. Urbimise laul on Tartu pool järgmine: Urvin, urvin uue kuue, värvin valge kasuka. Muna mulle urvimast ja kakku kaua hoidemast. Aastast urvin ja nädalast võlgu." Viimase lausega on mõeldud seda, et urvaoksaga löömise hea mõju püsis kogu aasta, võlg pühademuna näol tuli aga tervistava urbimise eest tasuda juba nädala pärast. Jüripäev Jüripäev (23. apr.) on talurahva majanduskalendri suvepoolaasta alguse tähis. Siitpeale arvestati suvetööde algust
annaabi.ee 
