Villem Raamiga kirjutas 1982. aasta monograafias Evald Okasest, et tema kunst on ,,siiralt elujaatav, sügavalt humanistlik ja täis kiindumust loovasse elusse ning elurõõmu poeesiasse". Lühidalt eluloost Sündis 28. novembril 1915 Tallinnas 1939 esimene avalik esine- mine 1943 Eesti Kunstnike Liidu asutajaliige 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSVL-i rahvakunstnik 1975 NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik Suri 30.aprillil 2011 Looming Evald Okase loomingus vahelduvad urbanistlikud stseenid kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne värvikäsitlus. Kasvas välja eelkõige kaasaegsest linnakultuurist, reisielamustel kogetud impulssidest ja võimest sünteesida oma kaasaegse maailmakunsti avaldusi sõjajärgsetel aastakümnetel Nõukogude Eestis kehtinud kaanonites. Nii maalikunstniku kui graafikuna avaldab ta end virtuoosse
Muutis luule subjektiivsemaks, tõi sisse inimese tunded. Lüürilis-melanhoolse loomingu hulgas ka iroonilisi, humoristliku varjundiga ja oskuslikult kõnekeelseid tsitaate põimivaid luuletusi Püüdis luua selgeid kujundeid, skulptuurset keelt, vabavärssi ei viljelnud. Olulisim luulekogu ,, SÕNADETA ROMANSID" ( 1874) , manifestlik luuletus ,,Luulekunst", millest sai sümbolistide noorema põlvkonna lipukiri. Sisaldas lembelüürikat, lisaks looduslikud ja urbanistlikud motiivid. Loomingus saavutanud kõrge musikaalsuse ,,Muusikat, muusikat enne muud!" Vaimuliku tendentsiga kogu ,,TARKUS " (1881) kirjutatud vanglas. Kirjutanud ka esseesid ja autobiograafilise teose ,,PIHTIMUSED" Rimbaud kirjutas nii traditsioonilises kui ka sümbolistlikus laadis. Sonett ,,Magaja orus" peegeldab sõja ja vägivalla traagikat; Sonett ,,Vokaalid" sümbolivõimalused keeles ja selle üksustes enestes.
luulendajana, avardab Traat oma hilisemates värsikogudes “Küngasmaa” ja “Kaalukoda” (1966) ning poeemis “Kassiopeia” (1968) üha oma ainevalda, tuues sellesse ka globaalseid motiive, nõueldes elult ilu ja täiuslikkust, püüdes mõtestada olevat läbi enese. Sarnaseid ideid ja motiive kasutab ta ka kogudes “Laternad udus” (1968), “Ilmakaared” (1970) ja “Etüüdid läiteks” (1971). Näiteks 1964.a. “Küngasmaas” saavutavad ülekaalu autori urbanistlikud motiivid, ühtlasi hülgab Traat esikkogule omase eepilise hoiaku, asudes aktiivse sekkuja, võitleja ja maailmaparandaja positsioonile. Selle aja ja ka luulekogu läbivaks teljeks sai liikumine, muutumine, pürgimine uue ja areneva poeetilise mõtestamise poole. Mats Traat näib järgivat põhimõtteid, mida ta ühes oma hilisemas esinemises on iseloomustanud märksõnadega avastustung, poeetiline meeletus, sõit tundmatusse. Traadi ajendiks kirjutamisel sai usk kirjanduse õilistavasse
annaabi.ee 
