pikendust asus parkla, mis t�na seisab t�hja kruusaplatsina, mille elutegevus j��b ainult selle k�rvale j��va nafta putka piiridesse. V�ibolla m�nikord harva tikub sinna parkima m�ni sahk v�i s�iduauto. Just seesama tehismaastik vajaks ellu�ratust nagu paljud teisedki paigad suure linnaruumi keskel, kus aina rohkem v�tavad pinda parkla�ritegevused ja s�steemsed eluvormid ja kus �ha v�hem j��b ruumi linlastel oma igap�eva tegemiste k�rvalt ka urbanistlike subkultuuride loomiseks ja nende arendamiseks, mis oma v�iksusegi poolest muudaks kirjumaks suures pildis k�ll natuke, aga siiski muudaks. Sihi all olev ala on ideaalne paik, mis vajaks oma ulatuses asfalteerimist, kuhu saaks astuda iga �ks, iga kell, iga ilmaga sooviga midagi luua. Olgu see siis kunstik, kes paneks r��kima t�hjad pinnad, v�i alternatiivsete liikumisvahenditega rulatajad kes sooviksid m�ne abstraktse arhitketooni pinda tunnetada
lahutamatud ja nad on teineteist täiendavad ning et inimesed räägivad tihti ,,majast" ja ,,aiast", harva aga ,,kodust" kui tervikust ja üksusest, mis on suurem kui vaid maja ja aed. Garrett Eckbo on öelnud, et tavalisel juhul maastikuarhitekt täidab arhitektide, inseneride ja looduse töö vahele jäänud lüngad. (Imbert 2008) Eckbo on määratlenud aia kui koha, kus elatakse, ollakse koos ja lõõgastutakse. Ta kujundas üle 300 eraaia ja töötas paljude urbanistlike hoonestus projektide ja keskuste loomisel. Samas olid mehe põhihuviks nii öelda kujundusväljakutsed, mida pakkusid sotsiaalsed ja keskkondlikud probleemid nagu näiteks linnade laialivalgumine ja odavad elamud võõrtöölistele. (Hobhouse 2006) -5- 3. Mõned Garrett Eckbo tööd Elamurajooni idee, Altadena, California, Eckbo, Royston ja Williams (Haxton 2009) Laheäärne ehitis Pocket Park, Garrett Eckbo (Eckbo 1950)
Ei mingeid kiviktaimlaid, jõgesid, piiritletud murulappe enam, aitab rangest puude istutamise reglemendist. Loodust tuleb säilitada, kuid see peab loomulikult linnakeskkonnda sulanduma, mitte muudetud ja moonutatud kiujul. Ainult nii moodustub tervislik roheala, piirideta aed. Kui arhitektid nägid, et modernistlik maastikukujundus tekitab probleeme, hakati mõtlema uute lahenduste peale kuidas loodust ja linna omavahel siduda. Sotsiaalne ja keskkonnaalane kriitika urbanistlike rohealade suhtes Modernistlik maastikuplaneerimine suutis küll kokku tuua erinevad linnarajoonid, kuid sel puudus muu funktsioon. Üldjuhul oli suur osa nendest ühendavateks rohealadeks mõeldud kohtadest ilma nime ning kindla otstarbeta. Need olid avalikud rohealad, millega kaasnes palju probleeme. Esiteks puudus nendel parkidel kindel hooldaja, kes haljastustöid korraldaks. Kui kohalik omavalisusüksus palkaks kõigile rohealadele aednikud ning hoolitsejad, siis läheks see väga
võimaldas rohkem keskenduda peategelasele kohas, kus seda kõige rohkem tegema peaks. Positiivselt on mällu sööbinud ka katuselt filmitud kehalise kasvatuse stseen Pariisi reaalse keskkonna keskmes ja loomulikult viimased pikad jälitavad kaadrid äsja internaadist põgenenud Antoine’ist. Olen ka arvamusel, et tema jõudmine mere äärde ja see viimane kurikuulus stoppkaader ei oleks pooltki nii mõjuvõimas, kui film poleks alanud Pariisi urbanistlike vaadetega. Sellise lahenduse juures tekkis suur kontrast, mis pakub filmi avatud lõpu juures rohkem ainest argumentatsiooniks. Niisiis veelkord, nähtu põhjal on „400 lööki“ kindlustanud end kindla isikliku lemmikuna Prantsuse uue laine loomingute seas just suuresti tänu kaasahaaravale teemakäsitlusele, Truffaut’ režiimeisterlikkusele ja tehnilisele innovaatilisusele. Aplausi saavad ka Henri Decaë operaatoritöö ja Jean Constantini muusikaline taust.
annaabi.ee 
