nagu Saaremaal. Tihti sai rahvas sinna hiilida ilma, et piirivalvurid oleks nende luba kontrollinud. Aga miks sinna taheti üldse minna? Sillamäelt võis saada kaupa, mida mujalt poodidest vaid harva õnnestus hankida. Seal oli selliseid asju nagu näiteks konserveeritud herneid, kondenspiima, lahustuvat kohvi jms. Kuigi osalt oli Sillamäel hea elada seetõttu, et seal leidus häid tarbekaupu, oli seal elamisel ka palju negatiivseid mõjusid. Kuna Sillamäel asus suur uraanitootmise tehas, mõjus see halvasti rahva tervisele. Inimeste tervist, kes tehases kaua töötasid, mõjutas kiirgus väga palju. Enamik neist haigestus ning paljud surid kopsuvähki. Tehase olemasolu aga ei mõjutanud ainult töötajate tervisi. Ühes Sillamäe lasteaias avastati, et lastele täikontrolli tehes tulevad lastel juuksed salkude kaupa peast välja. Lapsed saadeti Moskvasse uuringutele ja Moskvast saabus Sillamäele NSV Liidu
valdkonnas. Lisaks eelpool mainitule on esindatud ka teedeehitus, materjalitööstus (poroloon jms), pürotehnika tootmine, vedelkütuse ja bituumeni hoiustamine ja töötlemine, 13 laadungikäitlus, autotööstus, reoveekäitlus, jäätmekäitlus jt tööstusharud. (Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016d) Arold on oma ülevaates suurima ohuallikana välja toonud Sillamäe jäätmehoidla, kuhu hakati 1948. a ladestama uraanitootmise jäätmeid. Jäätmehoidlas on ligi 8 mln m3 uraani-, haruldaste muldmetallide, nioobiumi- ja tantaalitootmise jääke ja Sillamäe Elektrijaama põlevkivituhka. Hoidla pindala on umbes 58 ha ning see on ümbritsetud kaitsetammiga. (Arold 2005) Jäätmehoidla saneerimine kestis kokku 10 aastat ja viidi lõpule 2008. a. ning seda peetakse keskkonnakaitse vallas läbi aegade üheks suurimaks saneerimisprojektiks Eesti mastaabis (AS ÖkoSil/In Nomine 2008). Nii eelnevalt mainitud
annaabi.ee 
