abielus. See põhjustas ajakirjanduses skandaali , milles oli ksenofoobia (on hirm või viha võõrapärase või võõramaise vastu) elemente. Marie ja Pierre Curie Radioaktiivsuse uurimine Marie ja Pierre Curie töötasid koos väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale , eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898.aastaks tulid nad järeldusele et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898.aastal teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie
Esimene radioaktiivne element, mis avastati, oli uraan U, 93. Martin Heinrich Klaproth poolt 1789. aastal. Saksa keemik ja nimetas selle: 1781. aastal avastatud planeedi Uraani järgi.(7) Marie Curie töötas koos abikaasa Pierre Curie'ga väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale, eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem, kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Lakkamatult töötades rafineerisid nad aastate jooksul mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi Polooniumiks ning teine nimetati
Ta avastas koos abikaasa Marie Curie'ga raadiumi ja polooniumi. Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises. Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna. Nad töötasid koos väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale, eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie
radioaktiivse keemilise elemendi olemasolust uraanipigimaagis – raadium. [1] Keemikud aga soovisid, et nad ka valmistaksid raadiumi, sest kui pole olemas elementi ennast, ei saa mõõta tema aatomkaalu ning kui pole aatomkaalu, pole ka raadiumit. Töö, et saada kätte puhas raadium, oli aga töömahukas, aeganõudev ning kallis. Jällegi tuli leida ruum, milleks sai seekord Pierre’i töökohale kuuluv mahajäetud angaar. Kuna uraanipigimaak oli kallis, ostsid nad hoopis aherainet ning asusid tööle. Eraldamine oli ka füüsiliselt väga väsitav, proua Curie´l tuli pidevalt suures vannis keevat vedelikku segada ja tampida ning protsess kestis väga kaua. Nelja aastaga suutsid Marie ja Pierre saada raadiumi, mille aatomkaalu oli võimalik mõõta ja tulemuseks sai naine 225. [1, 3] Eduka uurimistöö kõrval oli nende endi elu aga raske. Raha oli vähe ning noorpaar kogus endale aina rohkem ja rohkem töökohustusi
annaabi.ee 
