Kuid talle tuli kahjuks tema iseloom, sest ta ei julgenud välja näidata oma tundeid Mr. Bingley vastu ning Mr. Bingley arvas, et tal pole Janega lootust ning sõitis külast ära, jättes Jane maha. Elizabeth oli mõistev, enesekindel ja taibukas. Ta arvas, et tunneb kõiki inimesi ja mõistab neid, kuid eksis Mr. Darcy koha pealt. Ta soovis ka alati kõigile head ning näitas välja oma armastust oma õdede, isa, sõbranna vastu jne. Talle meeldis nähvata inimestele, kes tundusid talle upsakat. Tema oli väga kinni eelarvamustes, kuid siiski oli ta sõbralikum ja tolerantsem tegelane kui mõni teine. Bingley kaks õde olid täielikult kinni oma rikkuses ja postisioonis. Neile sobisid suhtlemiseks vaid rikkad ja intelligentsed. Nad käitusid ülbelt ja pidasid ennast kõikidest paremaks. Mr. Darcy tundus alguses külma inimesena, kuid tegelikult oli asi vastupidi. Tal oli väga raske karakter, mis sai selgemaks tegelikult alles teose lõpus
Ülejäänud maailm võib kuupeale käija. Iseloom Kreeklaste iseloomu võib kõige paremini kirjeldada, kui skisofreeniat- juba Homerose ajast peale. Ei haridust, kasvatus ega rikkus tee Kreeka inimestest inimest, nagu tee nende puudumine inimesest suli. Ülemkihist alamkihtideni välja võib Kreekas kohata nii Aleksander Suurt (üllast, vaprat, siirast, südamlikku, intelligentset, eelarvamustevaba, heldet) kui ka Calibanti (alatut, salakavalat, isekat, lobisemishimulist, upsakat, laiska, kadedat ja ahnet)- sagely ühes isiksuses. Individualism Isikupära on kreeklaste iseloomulikeim omadusi, mis teeb võimatuks nande lahterdamise ja sildistamise rahvana. Nagu naligi ütleb: "Miks sobib Kreekas äriettevõtteks kõige paremini kiosk? Sest sinna mahub vaid üksainus inimene." Nad soojendavad enda põues ülimat täispuhutut egot, mis välistab igasugused kollektiivsed ettevõtmised, välja arvatud juhul, kui neid tabab rahvuslik katastroof- siis hoiavad nad kokku.
Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale midagi paha teha. «Homme rändan' edasi,» mõtles ta uinudes. «Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii.lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! -- Veider lugu, et ta just sellele tot- 266 rale Risbiterile läheb
annaabi.ee 
