Teose vältel muutus Irma vähe. Kuid äkiline muutus raamatu viimastes peatükkides muutis tema elu jäädavalt. Kui algul oli Irma tüüpiline daam, kes oli armunud, siis romaani lõpuks oli temast saanud väga ebameeldiv tegelane. Valetamine, petmine, salatsemine-seda kõike pidi taluma joonas, kes küll kahtlustas daami patte, kuid ei uskunud neid. Irma oli teose lõpuks täis saladusi, valetamist ja südamel oli raske koorem seda kõike taluda. Teose algul kirjeldatud julgest, upsakast Irmast oli saanud nõrk isiksus, kes ei suutnud oma probleeme ära lahendada ning otsustas lihtsama variandi valida: võtta endalt elu. Sageli saatis daami nukrus, norutas tihti, oli tujutu ja kurb. Tema üksikuse tõttu ei kutsutud Irmat isegi külla. Osaliselt oli süüdi selles tema eemale hoidev suhtumine. Ta oskas igaühes olulisemad veda ülesse leida ja need halastamatult välja öelda, mistõttu ei olnud tal palju sõpru ega ka sõbrannasid
Maailm jääbki lõhestatuks Tulevased kokkupõrked on kultuurilised ja, nagu Huntington postuleerib, hakkavad puhkema just tsivilisatsioonide piiridel. Tsetseenia, Bosnia-Hertsegovina, ka Ida-Timori ja eriti Kosovo kriisis ilmnenud usulised-kultuurilised elik tsivilisatsioonilised vastuolud pakuvad tugevat empiirilist tõestust. Sellest ka Huntingtoni raamatu sõnum kujunevale maailmale. Läänel ei tule mitte ainult üle saada oma upsakast universalistlikust hoiakust, et Lääne tsivilisatsioon ongi Tsivilisatsioon suure algustähega. Tuleb ka mõista, et tsivilisatsioonilised erinevused on fundamentaalsed ja nendega mittearvestamine viib parimal juhul frustratsioonini, halvimal aga sõtta. 3.2. Riikide sotsiaalmajandusliku ja poliitilise arengu erinevused. Riikidevaheline koostöö, vastuolude ületamise võimalused. õpik lk.185-187, 190-194. Vt. ka Euroopa päevik lk. 83-96.
annaabi.ee 
