demonstreerimine ei tee ei ilusaks ega õnnelikuks – see kõik tuleb leida enda seest. Nendest, kes selle arusaamani ei jõua, on lihtsalt kahju, sest kui inimese arvamust iseendast kujundavad teised inimesed, ei saa ta kunagi olla rahul ja õnnelik sellega, kes ta on. Komplimendil ja komplimendil on vahe ning neid tuleks osata eristada. See, mis Facbooki kommentaarilahtris toimub, on lihtsalt odav ja võrdlemisi maitsetu, ega tohiks olla kellegi enesehinnangu upitamise aluseks. Ilu tuleb seestpoolt ega peaks sõltuma kellegi arvamusest, like’ist ega kommentaarist.
Minu arvates on kõik inimesed ühesugused ahned, silmakirjalikud, enesekesksed ja omakasupüüdlikud, igaüks tahab tippu jõuda, kõik tahavad, et neil hästi läheks ning, et neid saadaks edu. Selle juures kehtib ainult kõigile teada ,,vaikusevanne", mis peaks tähendama, et pinnapealselt soovitakse teistele ainult head, ennast jäetakse igas asjas tahaplaanile ja püütakse olla heaolu etalon. Ma arvan, et kuigi inimesed üldiselt ei näita välja, mida kõike nad oma upitamise ja hea nime säilitamise jaoks teevad kehtib kõik siiski põhimõttel ,,igaüks enda eest." See vihjab justkui realismiajastu õukonnale, kus eksisteerib keegi, kes on kõige tähtsam ja keda kõik imetlevad ja kelleks saada tahavad, lihtsalt 21. sajandil on see eesriide taga peidus. Uudistes võib pidevalt lugeda lokkavast kuritegevusest või hoopiski sellest, kuidas keegi on hingerahu või armastuse leidnud. Realismiajastu klassikud kajastavad oma
annaabi.ee 
