Tuleb tüdruk lillega: Võta see õis ja ütle: Nõidus kao ja olgu ma see, kes varem. Kokapoiss: Võtke talt see imelill ära. Jakob: Kes mind puutub, kohe soolasambaks muutub. (Kokad jäävad magama.) Tüdruk: Küll nad ärkavad varsti üles. Nad nuusutasid seda lille väga vähe. Muinasjutuvestja saadab nad nõia juurde oravaid päästma. Nõid: Kes jättis ukse lahti? Kas sina, Niki? Või sina, Naki? Niki: Ise unustasite, perenaine. Nõid: Mina ei unusta kunagi. Viimast korda küsin! Naki: Halastage, halastage! Jakob: Pea, nõiamoor! Nõid: Noh poja, sa tulid tagasi. Ja kes see sul kaasas on? Aa, Ilmatarga tütar. Pole viga, küll ma teid endisteks muudan. Ma silitan teid ainult. Jakob: Proovi vaid! (Torkab lille nõia nina alla) Oravad: Kuri nõiamoor on surnud! Kuri nõiamoor on surnud! Kuri nõiamoor on surnud!
«Kuula,» ütles ta, «meid on pealt kuuldud. Tullakse! Kõik on otsas, me oleme kadunud!» «Ei, see on ainult vahisõdur, kes mulle teatab patrulli tulekust,» lausus Felton. «Siis jookske ukse juurde ja avage ise.» Felton kuulas sõna. See naine oli juba vallutanud ta südame ja meeled. Ukse tagant leidis Felton seersandi, valvepatrulli juhi. «Mis on?» küsis noor leitnant. «Te käskisite mind avada uks, kui ma kuulen appi-hüüdu,» vastas sõdur, «aga te unustasite mulle võtme andmata. Kuulsin, et te hüüate, aga ei saanud aru, mida. Tahtsin ust avada, see oli seestpoolt lukus, ja siis ma kutsusin seersandi.» «Just nii,» ütles seersant. Segane, poolhull Felton ei saanud sõnagi suust. Mileedi mõistis, et temal tuleb seekord olukord päästa, 585 ta jooksis laua juurde ja haaras noa, mille Felton oli sinna jätnud. «Mis õigusega takistate te mind suremast?» hüüdis ta. «Suur jumal,» karjatas Felton, nähes tema käes helkivat nuga.
,,See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus, kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha." ,,Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin," seletas Indrek. ,,Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite," oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: ,,Warten Sie, warten Sie!" Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse, nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. ,,Istuge, istuge! Silmapilk!" ütles ta
annaabi.ee 
