· Lõkendav lootus lootus pole kustunud, loodetakse oma soovide täitumist · Õnn tuleb endast heita ei saa õnnelik olla · Põleme valusas leegis suured kannatused · Tume jutt teistele arusaamatu ja võõras jutt · Maailm hülgas meid kaotati inimestele tähtsaks olevad asjad Need lilled, mille läbi ma olen rääkinud, on jäänd vanaks, saand kivideks, läbipaistvateks sinisteks kivideks, millelt kastepiisad kukuvad alla sügavikku. Olen unustand nende nimed. Mul pole nende nimesid vajagi. Mõelda saab nimedetagi, öelda ei saa. Öelda on raske, valus, öelda, rääkida läbi lillede, kivilillede, jäälilledes akna, tule, vee ja vasktorude. Hommik tuleb küll, aga ta on sinihalli maakivi karva. Luule analüüs Inimesed jäävad vanaks ja sellega koos ununevad ka nende mälestused. Ununevad inimesed, kes on nende ümber olnud ja tähtsad olnud.
kindlasti seikluseteemat juba. Kuigi tegelt oli tulevikuzanr. Seiklus pidi tegema põnevaks.Kuidagi peab ju lugejat paeluma. Käib siiski kemplus tõe ja vale ümber. Lisaks kahastuvad siin mitmed inimlikud asjad: tööde kirjeldus näiteks. Kuidas RC saarel mingeid töid tegi. Valgustussajandil inimese isiklik oskus mingeid asju teha või midagi teada nendest asjadest (põllul, puutööd vms)-on üks ka praktiline RC siht. Fikseerida neid töid ja tegemisi. Paljud tänapäeva inimesed on unustand selle, kuidas oma kätega midagi teha. Aga valgustuses oli see väga oluline. Mitte aint teadussaavutused, vaid ka käsitööstuslikud ja tehnikaalased võtted. Seal teoses kirjeldatakse järjest neid töid ja tegemisi. RC on need teadmised ja oskab neid eri asju teha, et ellu jääda ja inimeseks jääda jne. Autor peab oluliseks seda, et inimene oskab neid asju. Siit on kindlasti RC haage ka ühe hilisema autoriga Jules Verne. Ta on kirjutanud teose: ,,Saladuslik saar"
,,Nii et ma võin nüüd need kaks särki valmis teha," ütles ema lõpuks. ,,Aga muidugi, sina tee nad valmis ja mina pean nad viledaks," vastas Indrek hellunult. ,,No eks ma öelnd, et nõnda on Indrek nõus!" hüüdis Liine rõõmsalt, lisades juurde: ,,Üks silmapilk!" ja jooksis oma jagu riiet teise aita viima, sest ka tema tahtis omad särgid valmis teha. Kui nad kolmekesi uuesti õueväravale lähenesid, hüüdis ema: ,,Näe hullu, me oleme suure rutuga väravagi ristseliti lahti unustand. Kui isa seda oleks näind!" Aga Liine ütles Indrekule: ,,Anna oma pamp esteks minu selga, ma tulen sind natuke saatma." Ja nõnda läksidki viimaks õde-venda kõrvuti Vargamäelt alla, pamp õe seljas, mõlemate näod aga rõõmust naerul, nagu oleksid nad leidnud suure õnne. Naerusuul seisis emagi väraval ja vaatas lastele järele. Ja kui ta õhtul kükitas Päitsikut ja Tõmmikut lüpsma, polnud tal põrmugi
annaabi.ee 
