ka riimgi egäkõrd ei ole paras nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110). Sa veerid ja veerid neid ridu ning silpideks kokku loed (1:85). Sa haarad, kuid enam sul pole pidet (1:85) ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85). Nüüd endassegi piilu, vaata varju, mis kõnnib kõrval (1:91)! Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)! Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91). Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132). See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132). Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis. Ei murdnud lootusetus selle meelt, kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160). Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176).
mälestatakse. Selliselt järeldajatel ununeb Manifesti eelosundatud muu sisu, millega nende väide on vastuolus ja ka kogu riigipoliitiline sündmustik enne Manifesti. Päriselt tähelepanuta jääb neil aga Maanõukogu 28. novembri Otsuse ja Manifesti enese normatiivne iseloom. Ka ei suuda nad lahus hoida riigi juriidilist tekkimist riigi faktilisest sünnist ning riigi kujunemist siseõiguse mõttes riigi astumisest rahvusvahelisse käibimusse. Lõppeks unub neil ka asjaolu, et rahva iseseisvusel, eriti aga riiklikul iseseisvusel on mitu iseseisvuse astet. Vana jurisprudents vajab riigi olemasoluks kõrgemat võimu teataval pindalal asuva rahva üle. Vajalikud kolm riigielementi – võim, maa ja rahvas – oli 28. novembri akti kohaselt kõik juba olemas. Kaks vajalikku elementi – maa ja rahvas – olid juriidiliste mõistetena loodud juba kogukondliku iseseisvuse ajal. Traditsionalistidele vajalik kolmas element – kõrgem võim ja
annaabi.ee 
