EUROOPA - UKSEST SISSE ja VÄLJA Kui mõelda uksest, siis tuleb millegipärast kohe silme ette maja. Selline soliidne, korralik, kindel ja turvaline kivimaja minu kodu, minu kindlus, nagu inglased armastavad öelda. Kujutledes Euroopa Liitu ühe suure, vägeva ja korraliku kortermajana, peaks seegi välja nägema soliidne ja turvaline nii seest kui väljast. Sellise mastaabiga maja eeldaks kindlasti ka uhkes univormis uksehoidjat, kes lahkelt naeratades oma inimesed sisse laseb ning kutsumata külalised viisakalt välja juhataks. Mis toimub aga tegelikkuses? Uks paugub pidevalt, rahvamass trügib kontrollimatult sisse-välja, uksehoidja lüüakse vahetevahel pikali või sõimatakse teda ebatsensuursete sõnadega. Korterites (olgu need antud juhul võrreldavad Euroliidu liikmeteks hakanud riikidega), käib elu, nagu kortermajades tavaliselt:
Wagneril. Olgu kuidas on, Wagneri muusika avaldas talle ,,tõeliselt deemonlikku mõju". ,,MINA, KUNINGAS" Ludwigi näos ei olnud märgata jälgegi osavõtlikkusest, kui ta seisis surivoodi ees, kus lamas tema isa, mees, kes oli temast vähe hoolinud ja keda ta vaevalt taga leinas. Kõigepealt võitis uus vürst, Ludwig, rahvahulgad enda poole oma iluga: tal olid ebatavaliselt väljendusrikkad silmad ning tema figuur mõjus univormis esinduslikult, lausa kuninglikult. Ludwig oli hea vestleja ja hea kuulaja. Teatris käis Ludwig tihti, ta elas alati etendustele kogu hingest kaasa, ta armastas teatrit. Ludwig hakkas aina sagedamini vältima kirjutuslauda ning ettekannetetuba, ütles ära audiensidest, jättis maha oma pea- ja residentslinna, ei võtnud ette suuri reise, mis oleksid täiendanud ta teadmisi maailmast, vaid ratsutas mägismaal, ronis mõgedesse, sulges ennast
annaabi.ee 
