meeli ja kirgi, süvenedes ilusse aga tõuseme endast kõrgemale, kired rahunevad, me tunneme ära hea, mida me ei püüa omandada. Teiseks esteetiliste naudingute oletatav omakasupüüdmatus ei ole väga järjekindel. Pildi tunnustamine ei võrdu sooviga seda osta, kuid peaks olema selle sooviga tihedasti seotud ning sellele eelnema. Esteetiline nauding pole universaalne – Omakasupüüdmatus, mida meie iluarmastusele omistatakse, läheb järk-järgult üle universaalsuseks, mida on tihti peetudtema põhiliseks tunnusjooneks. Öeldakse, et meelte naudingutes ei esine dogmatismi: kuigi miski mulle naudingut valmistab, ei pruugi see tähendada, et tal on võime pakkuda seda ka kellelegi teisele. Ent kui otsustan, et mingi asi on ilus, siis tähendab otsustus seda, et see asi on ilus iseenesest või et see peaks paistma niisugusena kõigile. Sellest juhtmõttest lähtudes, on esteetilise
Inimõigused on kõigi õigused kõigi vastu, kusjuures kohustatud pooleks on nii kõik inimesed, inimeste grupid kui ka riigid. Inimõigused on kõigil olemas, ilma et nende omandamiseks peaks midagi ette võtma. Teiseks: inimõigused õigused, mis kehtivad moraalselt, st nad on õigustatavad kõigi suhtes, kes on avatud ratsionaalsetele argumentidele. Inimõigus on olemas, kui teda on võimalik õigustada. Seda võib nimetada ka kehtivuse universaalsuseks. Kolmandaks: on inimõiguste esemeks fundamentaalsete huvide ja vajaduste rahuldamine, millega on tegemist siis, kui nende rikkumine või rahuldamata jätmine toob endaga kaasa surma, rasked kannatused või see puudutab autonoomia tuumikolemust. Neljandaks: inimõiguste tunnus on prioriteetsus, mis tähendab seda, et inimõigused on positiivse õiguse legitiimsuse paratamatu tingimus. Et tegemist on igaühe universaalselt
kui niisuguse jaoks). Igal meetodil on oma rakenduspiirid. Vastuväide positivismile: ei ole ühte meetodid, vaid on meetodie paljusus; positivism ei aktsepteeri seda, mis faktiliselt on; see ei ole lihtsalt eksimine faktilise olukorra vastu, vaid on ka kahjulik käsitlus – kahjulikkus seisneb selles, et eriteadused kannatavad. On kaks teed: on evolutsiooniline käsitlus – nad need meetodid võitlevad omavahel; parem võidab – see ongi siis kõige parem, s. t. osutab üldteaduste universaalsuseks. Windelband aga leiab, et selline darvinism pole hea ning ta eelistab selle asemel, et igal meetodil on oma legitiimne rakendusvaldkond (anab tähendusliku tulemuse); kui ta neist piiridest väljub, siis ta hakkab meid eksitama; igal meetodil on oma legitiimne rakendusvalkond – eriteaduse ülesanne pole tegeleda piiride rakendamisega, kasutavad oma legitiimsust nii palju kui saavad; metodoloogiline kaalutlus on filosoofia ülesanne. See on filosoofia identiteet, aga milleks on seda vaja
annaabi.ee 
