Arutletakse nii nagu Berkeley ja Hume kirjeldasid. Kuigi kui valida, et kuidas teada, et kas miski on punane või kolmnurke, siis peab olema mingi muu alus, mis on punane või kolmnurke, ja kasutama seda kui mingit kriteeriumit, et öelda „peab olema õige sarnasus valitud asjaga“. Seega, sarnasus on eelduseks, et valida mingi kindel asi ja sarnasus on universaalne. See on seos, mis hoiab kõiki paare, mis on punased. Empirismi alterantiiv kaudselt viitab abtraktsele universaalidele. Sarnasuse seos on tõene universaal. Sarnasuse mõiste ei ole tavaline, millel on tegemist nt välimusega. Pigem on see tehniline ja filosoofiline sarnasus – eripära jagamine. Kui võtta kindel kuju või värv nagu punane, ja me tahame õppida, kuidas seda tingimust teisele kujule-värvile rakendada, siis me peame nägema, et esimene sarnaneb teisele kindlale kujule või värvile. Seega tuleb täpsustada õiget sarnasust, et kasutada seda võrdlemisel. Kuna
Ideeõpetuse kriitika Aristoteles ise oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õptusi ning lõi vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Ta tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Ideed ei seleta muutusi. Samuti sisaldab ideede õpetus Aristotelese arvates loogilisi probleeme. Probleem seoses meeleliste asjade sidumisega ideedega. Ideid on liiga palju. Teadmine ja universaalid Teadmine on suunatud universaalidele, sellele, mis on üldine. Teadmine eeldab üksikust ülemast ainest. Teadmine puudutab seda, mis ühendab erinevaid üksikasju, mitte seda, mis on erilist mingis teatud üksikus. Olemas on vaid üksikud asjad, mingit iseseisvat ja erilist universaalide maailma ei ole. Universaalidel ei ole iseseisvat positsiooni. Peamine erinevus Aristotelese ja Platoni vahel on ontoloogias. Metafüüsika uurimisobjekt Kõik inimesed püüdlevad oma loomult teadmiste poole.
annaabi.ee 
