Parlamentaarne vabariik on demokraatia (esindusdemokraatia) vorm, mille puhul on seadusandlik võim parlamendil. Täidesaatev võim on peaministril. Rahvas valib tavaliselt parlamendi ja parlament omakorda valib presidendi. Parlamentaarses vabariigis on täidesaatva ja seadusandliku võimu kokkusulamine; valitsus püsib parlamendi toetusel. Peaminister on kabinetis/valitsuses "esimene võrdsete seas". 12. Iseloomusta unitaarset ja föderatiivset riigikorraldust. Too näiteid? unitaarriik: kogu legitiimne võim on keskstruktuuridel selge hierarhia sisaldab ka sõltumatuid omavalitsusi föderatsioon: (USA; Saksamaa) kompromiss unitaarriigi ja konföderatsiooni vahel püsiv ühtne liitriik kui territoorium on liiga suur, et mahuks unitaarse kontrolli alla seob ühine ajalugu/ huvid/sihid jms plussiks: ressursside ja võimu koondumine hoides samas piisavat sõltumatust
Veendumuste juhtuvaks tunnuseks on nende põhjendatavus, “olla veendunud” on midagi enamat kui “mulle tundub…” . Veendumise iseloomustavad teatud kindlus, stabiilsus ning- nii nagu see on omane väärtustelegi – ühte süsteemi sobitumine. Veendumuste kujunemises mängivad olulist osa sotsiaalne keskkond, autoriteedid ja inimese väärtusbaas. Usk Usku võime vaadelda veendumuse hingeluse ja emotsionaalse ekvivalendina. Usuline ehk religioosne suundus on midagi unitaarset ja isiksuse terviklikku käitumist organiseerivat, erinevalt näiteks ebausul põhinevate uskumuste suvalisest kogumist. Neurootilise uskumuse ja terve usu on suur erinevus. Neurootilise usu otstarve on pakkuda ebakindlale, elust maserdatud inimesele troosti j tuge. Säärases usus ei ole armastust ega anduvust, ennemini on see endas puuduvale kompensatsiooni otsimine väljastpollt või ülimuslikkuse taotlus. Nagu veendumused, ei ajenda ka usk inimkätumist enamasti otseselt
annaabi.ee 
