Wolf arvab, et "Ilias" ja "Odüsseia" koosnevad üksikutest lauludest, mis on eri aegadel erinevate laulikute loodud, kusjuures ikkagi enamus neist kuuluvad Homerosele. Laulud kirjutati esmakordselt üles Peisistratose ajal ning lõplik versioon see, mis on meieni jõudnud, kuulub Wolfi arvates Aleksandria teadlastele. Pärast Wolfi mõttteavaldusi jagunesid Homerose uurijad volfaanideks ehk analüütikuteks ning unitaarlasteks. Volfaanid olid kindlad, et Homerose eeposte üksikosad kuuluvad erinevatele laulikutele, unitaarlased väitsid, et Homeros on täielikult eeposte ainukene autor. Ühtsusteooria looja G. W. Nitzsch väitis oma teostes, et kreeklased tundsid kirja juba palju varem, kui seda arvas Wolf ja et teade eeposte üleskirjutamisest Peisistratose ajal on vaid hilisemate kreeka teadlaste oletus. Ka väidab Nitzsch, et eepose säilitamiseks ei olnud vajalik kirjaoskus, tuues näiteks
Säilinud kaua aega suuliselt rapsoodide traditsioonis, kirjutati need laulud esmakordselt üles ja liideti kunstlikult terviklikeks teosteks Peisistratose ajal. Lõplik redaktsioon sel kujul, nagu need eeposed on meieni jõudnud, kuuluvat Aleksandria teadlastele. Pärast Wolfi teose ilmumist jagunesid Homerose küsimuse uurijad kahte leeri: volfraanideks ehk analüütikuiks, kes rõhutasid seisukohta, et Homerose eeposte üksikosad kuuluvad eri laulikuile, ja unitaarlasteks, kes esindasid nn. ühtsuse teooriat ja pidasid Homerost eeposte ainsaks autoriks. 19. saj. esimesel poolel kujunes analüütikute seas omakorda lahkuminevaid seisukohti. Kõige radikaalsem oli analüütikuist nn. väikelauludeteooria looja K. Lachmann, kes ,,Iliase" analüüsi põhjal jõudis otsusele, et see eepos koosnevat 16 iseseisvast lühemast laulust mõningate vahelauludega, mis on seose loomiseks sisse kiilutud. Nn. kompilatsiooniteooria eitas seevastu vaadet, mille kohaselt
annaabi.ee 
