võimalik vana maali tagatausta olemust silmata. Vasakule on paigutatud surma sümboliseeriv vikatimees ning paremal on kujutatud vertikaalselt samapikkusega inimeste hulka, kes sümboliseerivad elu. Surma pea on kallutatud vaatamaks inimesi ning tema silmad on avatud. Ta on kaetud sümbolitega, – ristidega – mis taaskord rõhutavad vikatimehe kui surma olemust. Inimkond, kelle peale surma avatud pilk on pööratud, on kujutatud justkui mingisuguses eemalolevas seisundis, unistavas olekus ning äärmises rahus. Gustav Klimpti inspiratsioon ja idee antud maali puhul pärineb algupäraselt keskajal suuresti levinud teemast nimega ’’Surmatants’’. Seda iseloomustab surma lähenemine inimesele, olenemata soost, vanusest ja ühiskonnaseisusest. Üldiselt on surma maalidel ja piltidel kujutatud hoidmas käes liivakella (aeg möödub halastamatult, seda pole võimalik peatada ega tagasi pöörata,
7 mingit huvi. Lõpuks veendus kogu perekond, et Jeani elukutseks saab siiski olla ainult muusika. Nii piirdusid õpingud õigusteaduskonnas vaid kahe semestriga. Viiuli erialal saavutas Sibelius peagi sellise taseme, et teda kutsuti õppejõududest koosnevasse keelpillikvartetti teist viiulit mängima. Kogenud pedagoogina nägi Martin Wegelius viiuldaja karjäärist unistavas noorukis omapärast heliloojatalenti. Wegelius nõudis oma õpilastelt kõigi kompositsioonitehniliste aluste põhjalikku tundmist ja omandamist. Loomingulist vabadust lubati alles siis, kui eelnenud nõuded olid täidetud. 1898. aastal lõpetas Sibelius Helsingi Muusikainstituudi heliloojana. Lõputööks esitas ta kaks teost süidi A-duur viiulile, aldile ja tsellole ning Keelpillikvarteti a-moll.
annaabi.ee 
