Säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid: dooria, lüüdia, miksolüüdia ("Kõver kuuseke"). Mõned Saare laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad laulupidude raudvarasse ("Leelo", "Põhjavaim"), aga on ka palju laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning viib oma faktuuri- ja harmooniakäsitlusega eesti koorimuusika uuele tasemele. Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Koorilaulu kõrval oli soololaulu zanr Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (ca 180). Saare lauludes on leidnud muusikaliselt kauni väljenduse helilooja armastus
Saare väljakujunenud stiil toetub aga rahvalaulule (,,Seitse sammeldunud sängi", Karjase kaebus", ,,Leelo"). Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (,,Läksin kõrtsi aega viitma"), assonants ja alliteratsioon (,,Latse hällütamise laul"). Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning kasutab rahvamuusikale omaseid laade (dooria, lüüdia, miksolüüdia). Faktuur on unisoonist 8- häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Ta säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid (,,Kõver kuuseke"). Koorilaulu kõrval oli Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks soololaulu zanr. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Saare
annaabi.ee 
