mehaaniliseks protseduuriks. Partikularismi printsiibieitus esineb kahes vormis, vastavalt sellele, kas eitatakse tugevaid (mingi omadus, mis teeb teose automaatselt heaks või halvaks) või nõrku printsiipe (leidub omadusi, mis on alati positiivsed). Põhjendusena on toodud nelja kaalutlust (mida, tõsi, partikularistid pole sugugi alati suutnud üksteisest eraldiseisvana näha). Kriitika: 1) Erinevuskaalutlus 2) Unikaalsuskaalutlus 3) Erinevate kontekstide kaalutlus 4) Erineva polaarsuse/valentsuse kaalutlus 5. Iseloomustage generalismi ja tema liike. Generalistid on printsiipide leidmise osas märksa positiivsemalt meelestatud. Teos on väärtuslik vastavalt tema instrumentaalsele võimele kaasata esteetilist kogemust ning leidub vähemalt kolme liiki tunnuseid (ühtsus, komplekssus ja intensiivsus), mis kausaalselt selle kogemuse eest
üle kogu kunsti kehtivaid printsiipe – põhjendid on n-ö partikulaarsed, kehtides ainult ühe konkreetse teose puhul. Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Probleemid: – unikaalsuskaalutlus – iga inimene on ka unikaalne, kuid see ei takista vaprust iga inimese puhul vooruseks pidamaks. – erinevate kontekstide kaalutlus – ei pruugi rääkida üldiste printsiipide vastu, eraldi võetuna võivad niihästi lüüriline graatsilisus kui heroiline jõud olla mingis teoses vooruseks, koos aga võivad teineteist välistada. 5. Iseloomustage generalismi ja tema liike.
annaabi.ee 
