sundvärbamine,sõdur kaotas sideme tsiviileluga.Ülesehitus-Jalavägi varustatud piikide ja musketitega,hiljem võeti kasutusele tääg.Ratsavägi jagunes kolmeks,pärast 30a sõja lõppu hakkas nende tähtsus vähenemal.Loodi ka sõjaväe tsentraalne olev juhtimisaparaat ning ühtlustati sõjaväeelu:kehtestati normkoosseisud,vormiriietus,määrustikud,autasud,unifitseeriti ja standardiseeriti relvastus,juurutati magasinisüsteem.Strateegia ja Taktika:Taktika-õpetus sellest,kuidas võita lahing ning strateegia õpetus sellest,kuidas võita sõda.Valitsevaks muutus joontaktika ja kurnamisstrateegia.Lahingus otsustavaks jalaväerünnak.Jagunes tsentrumiks ja tiivadeks.Ülim saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine lahinguteta.Ohvitserkond-Ohvitserid võrsusid üldjuhul valitsevate seisuste hulgast,kuna
Jalaväe organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2-3 pataljonist. Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Veidi hiljem kadus ratsaväe osatähtsus sõjaväes kuna neid oli kallis ülal pidada. Suurtükivägi oli ka alguses eraettevõtjate käes, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Samuti püüti ühtlustada kogu sõjaväeelu. Kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud ja autasud. Unifitseeriti ja standardiseeriti relvastus. Ühtlasi reorganiseeriti keskvalitsuse eestvedamisel ka sõjaväe varustamine ja toitlustamine. Selleks kasutati magasinisüsteemi, see tähendas, et juba rahuajal asutati piiridel ja kindlustatud punktides suured toidulaod ehk magasinid. Sõjavägi sai sealt toiduaineid ka sõja puhkedes. Sõjaväe eliit. Armee vajas ka tugevaid juhte- ohvitsere kes suudaksid inimesi juhtida ka kõige karmimates olukordades
annaabi.ee 
