vulgariseeritud kuju võttis stalinistliku kultuse vormi 1940. aastate lõpust alates. Pärast Lõssenko ettekannet V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia istungil, milles ründas teravalt kõike läänemaist eeskätt pärilikkusteaduses, hakati kogu NSV Liidus kampaania korras lõssenkistlikke meetodeid ja teooriat juurutama. Kerkis esile ka uusi teooriaid. NSV Liidus tegeleti pärast II MS ohtralt nö uneteooriaga, mõjustatud Pavlovi õpetusest. Suhteliselt hiljuti ja kõrges vanuses kerkis nõukogude pseudoteaduste taevasse Olga Lepesinskaja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi õpetuse ,,ümberlükkamises". Kui Virchowi rakupatoloogia õpetab, et rakk saab tekkida vaid rakust, siis Lepesinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitterakulisest ollusest. Mõnes mõttes oli Lepesinskaja teooria
Üks asi, mis NSVLiidus tervishoiu arengut pärssis, oli riigi hirm oma elanike ees, millega kaasnes teatav salastamis-hüsteeria. Teine asi, mis silma torkas oli sage formaalne lähenemine nt mõnedki ühiskonnakihid jäid riikliku hoolitsuse alt välja (varem või hiljem jõudsid need rühmad pahatihti pigem vanglatesse...) Totalitaarsetele ühiskondadele oli omane töökultus. See viib vaba aja ja ratsionaliseerimise (taylorism) juurde. NSV Liidus tegeleti antud pinnal ohtralt nö uneteooriaga. Viimane oli mõjustatud NSV Liidus pühaku seisusse tõstetud Pavlovi õpetusest. Bolsevistlik keskkond suutis teadusdiskussioonidki muuta repressiivseiks. Vaen nn mendelistlik-morganistlik-veismanistliku geneetika vastu iseloomustas ametlikku nõukogude loodusteadust 1930.-1950. aastail. August Weismanni (avastas, et pärilikkusaine asetseb kromosoomides, mitte kogu rakus, resp. organismis) süüdistati, et tolle teooria seisab idealistlikel alustel: ,,on ju ,,pärilikkuseaine" müstilise,
annaabi.ee 
