on tüüpilised ka klassitsistliku maalikunstniku Jean Auguste Dominique Ingres'i stiilile ja Picasso neoklassitsismile. Umbes 1926. Aastast alates oli Dali maalimisstiil üliterav, peaaegu fotorealistlik, mida ta katsetas paralleelselt muude stiilidega. Dali tõestas selle ajajärgu maalidega, et ta valdab täielikult vanade meistrite maalitehnikaid. Just seda objekti kujutamise täiuslikkust kasutas ta hiljem, et oma irratsionaalsete unelemiste ja õudusunenägude kõige veidramaid motiive reaalsusena edasi anda. Mõjutatud Joan Miro, kes Dalid 1926. aastal Cadaquesis külastas, Giorgio de Chirico ja Yves Tanguy maalidest, hakkas Dali paigutama vabalt assotsieeruvaid motiive ebatõelisena mõjuvatele maastikele, mille ainus püsiv element on Costa Brava kaljud. Ta kasutas neil maalidel inimkehade, nägude ja jäsemete fragmente, eeslirümpasid ning lindude luukeresid putrefacto ehk nn mädanemise filosoofia väljendamiseks
Teise maali Veenuse monumentaalse kuju täpsed piirjooned ja vormide selgus on ühendavaks jooneks Picasso neoklassitsistlike teostega. Just sellest aastast hakkas Dalí maalimisstiil muutuma aina teravamaks, peaaegu fotorealistlikukd, mida ta ketsetas paralleelselt muude stiilidega. Kunstnik tõestas selle ajajärgu maalidega, et ta valdab täielikult vanade meistrite maalitehnikaid. Just seda objekti kujutamise täiuslikkust kasutas ta hiljem, et oma irratsionaalsete unelemiste ja õudusunenägude kõige veidramaid motiive reaalsusena edasi anda. Mõjutatud Joan Miró, kes Dalíd 1926. aastal Cadaquésis külastas, Giorgio de Chririco ja Yves Tanguy maalidest, hakkas Salvador paigutama vabalt assotsieeruvaid motiive ebatõelisena müjutavatele maastikele, mille ainus püsiv element on Costa Brava kaljud. Ta kasutas neil maalidel inimkehade, nägude ja jäsemete fragmente, eeslirümpasid ning lindude luukeresid putrefacto ehk nn mädanemise filosoofia väljendamiseks
annaabi.ee 
